Aigi Rahi-Tamm: toonast ängi on raske sõnadesse panna

30 aastat nõukogude massirepressioone uurinud ajaloolane Aigi Rahi-Tamm tunnistab Eesti Kirikule antud intervjuus, et käsitledes arhiivimaterjalidele ja isiklikele mälestustele tuginedes eesti rahva suhtes toime pandud vägivaldset küüditamist, on tal teadlasena väga raske hoida vaos inimlikke emotsioone.  

Igal aastal tähistame paastumaarjapäeval, 25. märtsil küüditamise aastapäeva ning peame meeles neid, kes okupatsioonivõimude tahtel oma kodudest viidi. Tundub, et tänavu, mil meieni jõuavad kaadrid Venemaa agressioonist Ukrainas ning Eestisse saabuvad sealt sõjapõgenikud, on kergem mõista 1949. aastal küüditeele asunuid.

Aigi Rahi-Tamm: Olen nõus. Küüditamise teema tuleb nüüd sõjapõgenikele kaasa tundmise kaudu paremini esile. Kujutan ette, et küüditamine muutub mõistetavamaks meie lastele ja noortele, kellel heaoluühiskonna inimestena on ehk päris raske mõista, mis ikkagi toona toimus. Miks sai inimesi ilma põhjuseta kodust ära viia. Ja ka seda, kui raske on oma kodu jätta ja tundmatusesse minna.

Eks seda on raske ka täiskasvanul mõista. Miks nõukogude võim vintsutas inimesi sõjajärgsel ajal „suure kodumaa“ ühelt alalt teise?

Nagu nüüd, püüti sellest ka toona aru saada. Inimesele on loomuomane leida teole põhjus. Näha sellise karistamise puhul mõnda objektiivset süüd. Kui küüditapis istus kõrvuti aga suurmaaomanik uusmaasaajaga, siis oli raske põhjusena näha majanduslikku jõukust. 

Tegemist oli riikliku poliitikaga. Küüditamist kasutati võimu juurutamise komponendina. Ühiskonda sooviti muuta, juurida välja kõik, mis veel meenutas endist ühiskonnakorda. 

Sõjapõgenik ja küüditatu ei ole siiski päris samatähenduslikud mõisted.

Ei ole, aga võrreldavad ometi. Ma ise olen püüdnud leida ühisjooni põgenejate ja küüditatute vahel. Minu hinnangul on vägagi võrreldavad 1944 Eestist läände põgenejad ja 1949 Eestist küüditatud. Ühed küll põgenesid ja teisi viidi püssimeeste vahel, ühtviisi valus oli see mõlematele. Mõlemad pidid läbima vaevalise teekonna ja toime tulema paljude raskustega võõral maal. Mõlema puhul saab rääkida sundmigratsioonist.

Keda viidi märtsis 1949?

Küüditatud olid jagatud kahte kategooriasse, toimikud kandsid kahesugust tähist: täht K tähendas kulakuid ja täht N natsionaliste, täpsemini kodanlikke natsionaliste. Kes aga poleks olnud Eesti Vabariigi ajal rahvuslane? Kõik, kes olid oma kogukondades aktiivsed ja tegusad, võisid olla küüditappi arvatud. See siis oli nende „süü“. 

1949. aasta küüditamisega tuli anda hoop metsavendlusele. Hävitades eesti küla loodeti hävitada ka vastupanuvõitlus. See oli õige arvestus – metsavennad said tegutseda seni, kuni eesti küla neid toetas.

Okupatsioonide muuseumis Tallinnas on arvutimäng, mille sisuks on ülesanne panna kokku kohvri sisu määramata ajaks kodust lahkumiseks. See on raske ülesanne. Mida võtsid kaasa märtsiküüditatud? 

Väga erinevalt. Kui 1940. aastal võis terve perekonna kohta kaasa võtta vaid 100 kilogrammi, siis 1949. aastal lubati iseenesest võtta ühes kuni tonni raskuses kraami. Osad inimesed ka olid tublid ja kasutasid seda luba. Kaasa võetust sõltus tihti hilisem ellujäämine. 

Aga paljud mälestused toovad esile inimesi tabanud paanika, mille tulemusel ei suudetud kasutada aega vajaliku kokkupanemiseks. Kus pereema istub lihtsalt käed rüpes ja Vene sõdur on see, kes paneb kokku elementaarsed asjad ja lükkab murtud naise lastega vagunisse, selliseid lugusid on palju. Vahel on meenutatud ka, et arreteerima tulev sõdur soovitas kaasa võtta soojad riided, sest tema aimas, kuhu need inimesed viiakse. 

Liigutavad on lood, kus klassikaaslased saatsid lastele asju järele. Ja need teated, kui õpetaja paneb eelmisel päeval küüditatud õpilase lauale küünla põlema. Millist julgust need inimesed sellega üles näitasid, seda on täna raske mõista. Aga vapraid inimesi jagus, kes üldteada keeldudest hoolimata seeläbi oma meelt avaldasid. 

Levinud on jutt õmblusmasinast, mis kaasa võttes osutus perele eluliselt vajalikuks.

Väga õige. Õmblusmasinad olid oluliseks abiks. Siberi-aastatest säilinud fotod näitavad, et kaasa võetud õmblusmasin teenis pererahvast hästi. Võeti teisigi majapidamismasinaid kaasa. On aga ka teada, et ešeloni viimastesse vagunitesse ladustatud esemed ei pruukinud Siberis omanikule tagasi jõuda. See kõik oli äärmiselt kaootiline. 

Olen lugenud tütre kirja emale, kus ta 1952. aastal Siberist Eestisse kirjutab, et kui teid siia tuuakse, siis võta kaasa absoluutselt kõik, mis võtta annab. Siberis oli kõigest puudus.

Mingid reeglid toona siiski olid, mille alusel küüditamist läbi viidi?

Reeglid olid, aga iseasi, kuidas neid järgiti. Üks asi on instruktsioon, teine asi reaalsus. Väga palju sõltus operatiivgrupi juhist. Näiteid on ühest äärmusest teise. Näiteks oli keelatud ära viia viimaseid kuid rasedaid, voodihaigeid ja ilma vanemata lapsi, aga reaalsus oli selline, et kõigist nendest rühmadest inimesi oli küüditatute seas. Et numbrid täis saada, selleks ei peetud paljuks ka lautsilt surnu rivvi tuua. Nende juhtumite näited on tohutult õõvastavad. 

Kuidas vanemateta lapsed, kes Siberis oleks lastekodusse sattunud, võetakse kogukonna hoolde. Kuidas tekivad kasuvanemad ja jagatakse hoolt võõraste laste vastu, see on hästi liigutav. 

Hästi erinev oli ka see, kuidas küüdirongide joogiveega ja söödavaga varustamise reeglit järgiti. Jälle sõltus konkreetsest konvoi juhist, kuidas ta paberil olevat nõuet rakendas. Kas tellis peatusjaamadesse söödavat või mitte. 

Kõigil ei õnnestunud küüditeed üle elada. Kui täpsed on andmed teel surnutest?

Need andmed on tinglikud. Täpsust on võimatu tagada. Üks aruanne näitab üht, teine teist. Nõukogude statistika ei kajasta tegelikkust. Teada on, et paljud, eelkõige vanurid ja väikelapsed, ei elanud teekonda üle. Laibad tõsteti peatustes lihtsalt perroonile, nende edasisest saatusest ei tea me midagi. On teada, et lähedased vahel ka varjasid surnut, sest soovisid teda matta. Nende hauad on teadmata ja märgistamata.

Kui palju on teada lastest, kes jäädes vanemateta, viidi Siberis lastekodusse?

Jälle, täpsed arvud puuduvad. 30 aastat oleme töötanud nimekirjade täpsustamisega, aga see töö ei lõpe kunagi. Ikka jõuame uute nimede ja juhtumisteni. Kõige keerulisem oli 1941. aastal, kui pealetuleva sõja käigus on palju dokumente kadunud. Olen näiteks Omskis lastekodu materjale uurinud, aga tulemus ei ole rahuldav. Variandiks oleks üksikisikute kaupa isikuid massist välja otsida, aga see on Venemaa mastaape arvestades ette nurjuma määratud üritus. Teame, et lapsi jõudis lastekodudesse ja ka nendest, kes seal ellu jäid, ei jõudnud kõik kaugeltki tagasi oma sugulaste juurde. Nad on Eestile kadunud. 

19 ešeloni, mis Eestist ajavahemikus 25. märtsist kuni 29. märtsini teele asusid, sõitsid põhiliselt öösel ja välditi suurlinnu. Milleks selline taktika?

Eks ikka soovist hoida ettevõtmine varjul. Reeglina algasid operatsioonid kell neli või kell kuus hommikul. Siis, kui inimesed normaalsel ajal magasid. Pealelaadimine vagunitesse toimus kõrvalteedel, mitte peaperroonilt. Ettevõtmisel oli avaliku saladuse loor. Midagi, millest justkui kõva häälega rääkida ei tohtinudki. 

Teekond oli raske. Mis aitas inimestel selle üle elada?

On liigutavad lood sellest, kuidas vagunis lauldi. Ka religioosse sisuga lauludest leiti meeleolule kinnitust, neid näiteid on eriti poolakate küüditamisest 1940. aastal. Hiljem oli reeglitesse sisse kirjutatud lause, mis keelas vagunites laulmise. Ikka püüti leida sellist, mis aitaks meeleolu hoida. Intuitiivselt teati, et sellest sõltub ellujäämine. Masendusse langemine oli samm surma poole. 

Võitlus näljaga oli ülimalt traagiline. On mälestusi sellest, kuidas vanavanemad andsid oma söögipalad lastele. Lõpetasid lihtsalt söömise väitega, et nende elu on elatud, aga lapsed peavad edasi elama. Samuti emad, kes oma toidu lastele andsid ja lootsid, et lapsed, kes pärast ema surma lastekodusse saadetakse, seal ellu jäävad. 

See on valu, mida on võimatu sõnadesse panna. Seetõttu kasutan uurijana tsitaate ega püüa tulemust enda sõnadega edasi anda. 

Kui hästi võib nõukogude massirepressioonide uurimisega Eestis rahule jääda?

Sellega on süstemaatiliselt tõsisemalt tegeletud alates 1990. aastast. Kohe, kui arhiivid selleks avanesid. Võin küll kinnitada, et meil Eestis on küüditamisega seonduvat päris põhjalikult uuritud. Sellega on tegelenud erinevad mäluasutused ja uurimisgrupid. 

Kuivõrd on võimalik uurimise tulemusel toimunust rääkida üldistavalt?

Merle Karusoo on tabavalt öelnud, et „suur pilt on liiga suur“. Suure pildiga ei saa tihti ära ütelda seda, mis on peamine. Suures pildis ei tule üksikisiku lugu esile. Kuigi repressioone on uuritud ja üsna hästi kaardistatud, peame möönma, et on neid kannatanuid, kes ise ei saa rääkida, need on „vaikijate“ läbielamised, mis ei ole jõudnud tihti pildile. 

Arhiivis ei ole kõikide nimesid ja numbreid. Ei saagi olema. Jäävadki nimeta hauad ja rääkimata lood. Järjepanu lahkuvad need, kes saaks veel rääkida. Küüditamisega sooritatud traagika kaal on seesmiselt suurem, kui see pindmiselt välja võib paista. Kui palju elamata elusid, hävinud unistusi ja plaane, lagunenud perekondi, purunenud elukäike on nõukogude võimu poolt sooritatud inimsusevastased kuritööd endaga kaasa toonud, sellest ei ole ka tänaseks täit ülevaadet.

Liina Raudvassar

Märtsiküüditamine 1949

Küüditamisoperatsiooni „Priboi“ käigus viidi Eestist kas täielikult või osaliselt ära 7552 perekonda 20 702 inimesega. Teekonnal Siberi väljasaatmiskohtadesse suri ametliku aruande kohaselt 45, rongilt võeti haiguse tõttu maha 62 ja julgeoleku korraldusel 6 inimest. Nende arvude täpsust on üks ühele võimatu hinnata.