Aastatega tuli tänulik süvenemine

Suure-Jaani koguduse õpetaja Kristi Sääsk ütleb, et paastuaeg ei suuna teda millestki loobuma, vaid rohkem panustama.

Kristi Sääsk on Suure-Jaanis kirikutööd teinud 27 aastat: esimesed seitse vabatahtliku pühapäevakooliõpetajana, vaimulikuna 20, millest viimased peaaegu kümme õpetajaametis.
Seepärast uurisin, kuidas on paastuaja mõtestamine tema jaoks ajas muutunud. Kiire vastus on, et muutus on olnud sügavusse minekus. Kristi ütleb, et lapsepõlvekodus peale munade värvimise, pajuurbade toomise või tuhkapäeva äranimetamise muid kiriklikke traditsioone paastuajaga seoses ei järgitud.

Teistmoodi mõtlemine
Kristi jaoks on liha väljajätmine menüüst loomulik elamise viis. Aga ühel aastal oli ta radikaalne ning loobus valgest jahust ja piimast. See oli raske nagu loobumine suhkrust, sest jahu ja suhkur on peidetuna peaaegu igas toidus.
„Loobumisest sünnib alati midagi ja sellest sündis avastus, et poes tuleb pakkide pealt lugeda igasugu peenikesi kirju,“ ütleb Kristi, kes on loobunud eeltöödeldud toidust.
Ta on märganud, et paastumine ei ole tema jaoks enam nii oluline kui mingil varasemal perioodil. Ka ütleb ta, et ei ole paaril viimasel aastal mõelnud, millest paastuajal loobuda. Ja küsib endalt, kas ta ei võta paastu tõsiselt, on see mugavus või laiskus. Teisest küljest on ta mõelnud, et mitte loobumine, vaid lugemine ja mõtlemine on olnud tema jaoks kandvamad.
„Arvan, et vaimuliku harjutusena on igasugune loobumine positiivne, aga see ei pea tingimata toimuma paastuajal. Minu jaoks ei ole range loobumine praegu see, mis peaks tingimata paastuajaga kaasnema. Ma ei sea eesmärgiks loobumist toidust või Facebookist. Pigem on eesmärk minu peas,“ ütleb Kristi.

Arheoloogi pintsliga
Kristi sõnul on teadlikkus tulnud koguduseliikmeks kasvamisega ja on pigem sügavamaks läinud. Tema jaoks on paastuaeg keskendumine sellele, mida Kristus on tema eest andnud ja mida Jumal on tema jaoks teinud.
Ajaga on tulnud sisemine läbitunnetamine: mis see on, mille jaoks on tema eest midagi – kannatus – antud. See on emotsioonivaba usuline tunnetus, tänulik süvenemine sellesse, mida Kristus on teinud.
Emotsioon tuleb üllatusest, et Kristus on teinud veel midagi enamat, kui et ta suri ristil, mis on niigi täiuslik ohver. Sügavus on selles, et surm minu pattude eest ei ole lihtsalt surm, vaid et ülestõusmine teeb selle surma nii eriliseks, et sa ainult ahhetad. Kristuse lunastustegu pakub kogu aeg avastamist.
Kristi täpsustab: „Süüvimine on, nagu tõmbaks arheoloog õrnalt pintsliga, et näha uut ja uut kihti. Katoliiklased kasutavad süvenemiseks roosipalve meetodit, mina sellist meetodit ei kasuta, aga minu jaoks on oluline süüvida mitte ainult pühakirjateksti, vaid ka tekstiga kaasnevasse mõtisklusse.“
Olulisimaks peab õpetaja kogu paastuajaga seonduvas tõdemist: kõik on meile antud, midagi ei ole meie oma. Piibliteksti „Issand on meile andnud, Issand on võtnud, Issand olgu kiidetud“ tunnistamine võib ka valus olla, aga seda tuleks kogu aeg meeles pidada, mitte ainult paastuajal.
Arusaam, et kõik, mis mul on, on suur ime ja kingitus, väljendab küpse inimese eluhoiakut. Kaduvuse ja loobumisega toimetulek on inimestele raske teema.

Täpse sõnaga
Raamatusoovituse järele pärides saan kohe vastuse: Piibel. Kristi ütleb, et loeb paastuajal psalme ja loeb neid tõesti palju. Neis otsitakse Jumalat ja need kõlavad hästi ning kõnetavad inimest. Ta loeb ka Fanny de Siversi „Paastuaja kirju“, sest need on täpse sõnaga.
Nii veider kui see ei ole, soovitab Kristi Tove Janssoni muumitrollide raamatuid „Trollitalv“ ja „Hilja novembris“, kuigi need on lasteraamatud. Sest need lood on üksildusest, iseenese äralõikamisest maailmast ja siis jälle sidemete taastamisest. Need tegelevad sügavate inimlike probleemidega ja sobivad täiskasvanutele hästi.
„Lugeda ei tasu lehekülgede läbimise pärast, väiksest jupist päevas piisab. Regulaarsus on olulisem kui kvantiteet, mis koguneb raamatuselgade näol,“ on Kristi Sääse soovitus.

Rita Puidet