Kristlase vabadus

Kirikuvõõrad inimesed on mulle vahel öelnud, et «küll sinu elu on selle pärast ikka raske, et oled kristlane». Kui olen küsinud, mis selle nii raskeks peaks tegema, siis on loetletud tavaliselt terve hulk asju, mida kristlane teha ei tohi alates sealiha söömisest ja suvel lühikeste pükstega tänaval käimisest ning lõpetades klaasi veini joomisega.
Sageli teavad teised inimesed liigagi hästi, mida kristlane tohib ja mida mitte. Ja kõigile korraga meele järele olla on vägagi raske või sageli isegi võimatu.
Ühes pietistliku taustaga koguduse peielauas olid inimesed kord väga kurvad, kui ma surnu mälestuseks klaasi ei tõstnud. Kui nägin, et see tõesti inimestele haiget teeb, siis võtsin pitsi. Järgmisel päeval rääkis sama seltskond linna peal, et näe, kirikuõpetaja on alkoholiga kimpus.
Just sellistel puhkudel tasub mõelda kristlase vabadusele. Kristus pole meid tahtnud panna teiste inimeste arvamuste orjusse. Ta tegi meid vabaks. Siiski ei tähenda kristlase vabadus sugugi ilma piirideta olemist.
Piirid seab armastus Jumala ja ligimese vastu. Kui lähtume oma elus armastusest, siis teeme neid valikuid, mis on eetiliselt õiged. See aga ei ole koormav kohustus, vaid suur kergendus ja rõõm.
Kaido Soom