Elu võimalikkusest Euroopa Liidu idapiiril

Hiljuti küsitleti inimesi kolme Eesti suurema linna kohta. Kahe esimese nimetamisega polnud kellelgi probleeme, küll aga kolmandaga. Midagi samalaadset kohtab ka Narvas – pole harv reageering mõnele probleemile: mis sa räägid, see on nii teil seal Eestis.

Ja seda ei öelda sugugi ainult vene, vaid ka päris selges eesti keeles! Nii tundub Tallinnast ja Tartust vaadates Narva kusagil lõpmata kaugel asuvat.

Siis ei ole ülearu imestada, et ka käesoleval aastal helistati Narva linna kultuuriosakonnast kiriku kantseleisse ettepanekuga, et ärme 24. veebruaril midagi teeme, sest neil on 23. veebruaril isegi kontsert jne. Sümptomaatiline muidugi, et helistatakse kiriku kantseleisse, sest «kui luuavarrest pauk tuleb, siis just sealt».

Pauk muidugi tuli, nagu kõik need aastad 24. veebruari, 20. augusti ja teiste «Eesti tähtpäevade» puhul on tulnud. Linna ürituste kavas on praegu ilusasti sees aastapäeva hommikul 7.17 lipu heiskamine kindluse hoovis, seejärel hommikukohv koguduse majas, kell 10 pärgade panek garnisoni kalmistul ja kell 11 kontsertjumalateenistus Aleksandri kirikus. Kõik nagu peab. Ometi meenutab asi pigem väikese eestikeelse ja -meelse grupi protestiüritust kui ülelinnalist pidu.

Veel mõni aasta ja Narvaski tuleb pidulikult hakata taas tähistama 9. maid. Vaevalt seda suureks eksimuseks peetakse, kui hajameelselt osa pidupäevalisi tähepärjaga lippude asemel punalippudega Lenini kuju vundamendile kogunevad.

Liiga värsked on mälestused sellest, et nõukogude võimu ajal polnud mingit tööpuudust ning luuserid pandi hoopis vangi, pärast sõda elati küll varemeis ja muldonnides, aga kedagi ei kiusatud üle jõu käivate kütte- ja elektriarvetega. Kuna mälu on nagunii valikuline, siis tunnistagem, et tagantjärele võib toonane aeg vaat et paradiisina paista.

Võib olla peaks iseseisvuspäeva lugu olema helgem. Sellest, kuidas esimeste Eestimaad puudutavate päikesekiirtega koos heisatakse meie idapiiril rahvuslipp. Sellest, kui suurepäraselt laulab koor vabariigi aastapäeva jumalateenistusel. Sellest, kuidas Euroopa idapiir on taas kinnistumas seal, kus see oli taanlaste, rootslaste ja ordurüütlite ajal.

Ega see poleks ju vale. Narval on pikk ajalugu. Käesoleval aastal saab 660 aastat Narva linnaõiguse omistamisest Taani kuninga Waldemar IV poolt. Mõni kuu enne seda andis ta välja Narva kirikuõiguse. Olemas oli Narva varemgi. 1294. a kirjutati, kuidas «venelased tungisid üle jõe ja põletasid maha Kiweli suure kirikuküla – Narvia».

Et see linn nüüd ikka püsib – Eestimaal – on ju pidutsemist väärt. Sõjas puruks pommitatud kirikutest saab üks loodetavasti varsti üles ehitatud. Ja jälle paistab Eestimaa Narva paremini kätte. Eestimaa, ka Vabadusepäeval algab Sinu hommik Narvast.

Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja