Tuovinenide sõbrakiri

Tere saksa moodi: hallo!

Möödunud nädalatel oleme tundnud erilist rõõmu oma kolmest kodumaast. Torino olümpiamängudelt võtab medali iga päev vähemalt üks «meie riikidest» – Soome, Eesti või Saksamaa. Siinsed ajakirjanikud on juba loonud mõiste «eesti moodi», mis tähendab, et keegi tegutseb sihikindlalt ja loobub vähemtähtsatest asjadest, et kindlustada edu seal, kus seda kõige rohkem igatsetakse.

Nii oleme meiegi pooleteise Soomes veedetud aasta järel kolinud Saksamaale just «eesti moodi», sest igatseme näha ristiusku pöörduvaid moslemeid. Oleme nüüd elanud väikeses ja rahulikus Edingeni külas Heidelbergi ja Mannheimi linna vahel peaaegu kolm kuud. Asjad on kujunenud nii, et Heidelbergist on saanud meie koolilinn, Mannheimi aga sõidame tööasjus.

Moslemid ja meie

Oleme juba mitu aastat mõelnud, et evangeeliumi tuleks kuulutada eelkõige moslemite hulgas, sest just nende usund, islam, on suurim väljakutse meie aja kristlikele kirikutele ja samas ka lääne ühiskonnale, mis veel mingil määral peab end kristlikuks. Moslemid ütlevad hea meelega otse välja, et nende usk on nende arvates ainus õige ja et kõik teised peaksid sellesse pöörduma.

Samal ajal muutuvad kristlased oma tunnistuses järjest ettevaatlikumaks ja loobuvad tolerantsi nimel paljudest põhimõtetest.

Viimastel nädalatel on läänemaailma ja moslemite suhted jälle kõneainet pakkunud. Moslemid on ärevil Taani ajalehes trükitud karikatuuri pärast, mis nende arvates solvas nende usundi rajajat prohvet Muhamedi.  Mitmed lääneriikides aga ütlevad, et ükski valitsus ei tohiks keelata ajakirjandusel trükkimast mida iganes see tahab.

Jälgisime televisioonis Saksa riigikogus sel teemal korraldatud debatti. Mõni rahvasaadik suhtus asjasse väga läänelikult: rajame õige toimkonna, kes arutaks asja põhjalikult ja kutsuks ka moslemite esindajaid kohale. Sellise ettepaneku esitaja unustab täielikult, et islamiusulistel riikidel ei pruugi olla kombeks rajada toimkondi ja arutada sel kombel.

Sündmused kinnitavad meie arvamust, et islamiusk on praeguses maailmas jõud, millega peab arvestama. See on vägagi kommunismiga sarnanev jõud, mis suudab hoida suuri inimhulkasid oma meelevalla all, kuigi tavaline inimene ei pruugi teadagi, mille nimel siin võideldakse. 

Saksamaal elavate türklaste hulgas on palju neid, kes on hämmingus või juba niikuinii oma esivanemate usust loobunud. On neid, kes vaikselt otsivad paremat vastust oma küsimustele, aga ei suuda kuidagi liituda saksakeelse kristliku kogudusega. Meie oleme siin nende jaoks.

Keel kenasti suhu

Enne kui saame hakata juttu vestma siinsete türklastega, tuleb meil õppida nende keelt ja ka saksa keelt. Esimestel kuudel ongi meie majja kogunenud suur hunnik õpikuid ja sõnaraamatuid. Mika õpib saksa keelt, et tulla toime igapäevaste asjaajamistega. Keeleõpinguile aitab kaasa see mingil määral masendav tõsiasi, et sakslased on üllatavalt laisad inglise keelt rääkima. Igaüks väidab, et oskab seda vaid ein bißchen (natuke)!

Mika keelekursused on Heidelbergis. Heidelbergi rahvusvahelisse ühisgümnaasiumi sõidavad ka meie vaprad koolilapsed. Kool on saksakeelne, kuid õpetab välismaalt tulnud lastele saksa keelt.

Anne aga sõidab oma kursustele vastassuunda, Mannheimi, sest saksa filoloogina ei vaja ta saksa keele kursuseid. Valisime türgi keele intensiivkursuse Mannheimi «õhtuakadeemiast», aga õnneks ei pea sinna minema õhtuti, kui lapsed just ema abi vajavad. Tunnid peetakse laupäeviti ja intensiivsed on need tõesti. Tumedapäine türklane vehib kätega ja seletab kibekiires saksa keeles, kui palju lihtsam on õppida türgi kui saksa keelt. Elame – näeme!

Kolleegid

Õnneks ei ole me siin päris üksinda. Soome Rahvamisjonil on praegu siinkandis viis misjonäriperet, aga kaks neist naaseb suvel kodumaale ja üks tuli siia alles paar nädalat tagasi. Arutame, millised ülesanded igaühele sobivad, ja õpime neid täitma. Samas on need paar kuud enne suve hea võimalus kaaluda, mida on hädasti vaja teha, millest aga võiks loobuda, et meil, kes siia jääme, jätkuks jõudu peamiseks tööks – türgikeelse koguduse rajamiseks.

Ka ilma keeleoskuseta oleme juba osalenud türgikeelsel palvusel, mida peavad veel praegu misjonärid omavahel, kuid millest peaks aegamööda arenema türgikeelse koguduse peajumalateenistus. Äsja tulnud Salmineni pere elas varem Istanbulis ja räägib soravalt türgi keelt, nii et Mika on lihtsalt kaasas olnud, kui pereisa Salminen läheb türklastega vestlema. Seltsis segasem – ja igati kindlam, kuigi siinsed türklased ei ole mitte mingil moel agressiivsed.

Niisiis on plaan selline, et türgikeelse koguduse rajamine jääb natuke ootamatult juba augustist alates meie ja Salmineni pere vastutusele. Eelkõige siiski Püha Vaimu vastutusele, sest Jumal tahab, et kõik inimesed tuleksid tõe tundmisele.

Jätame teie eestpalvetesse Mannheimi kesklinnas elavad tuhanded türgi päritolu inimesed. Nende hulgas on kindlasti palju neid, kes on pettunud oma praeguses elus ja usus – või selle puudumises. Palvetame, et Jumal juhiks meid nende juurde, kes juba otsivad ja on avatud.

Anne, Mika, Sarianna ja Sallamari Tuovinen