Põltsamaa kirikukoor on laulupeoks valmis

Alates 1997. aastast dirigeerib kirikukoori Reet Sester, kes ei koonerda kiidusõnadega koori liikmete aadressil. Tema juhtimisel on alates sügisest hoolega harjutatud suvise vaimuliku laulupeo kava. Igal teisipäevaõhtul toimuvasse kooriproovi jõudis möödunud nädalal ka Eesti Kiriku ajakirjanik.
Kui kell Põltsamaa kiriklas valmistub seitsmendat õhtutundi lööma, on eeskoda saginat täis. Kooriproovi tulijad sätivad vihmamärjad üleriided garderoobi ja kiirustavad saali. Välisuks jätkab veel mõnda aeg liikumist, sest tulijaid «tilgub» ühekaupa juurde. 

Kui läheb viltu – laulame uuesti
«See õigeks ajaks jõudmine ja täpsest kellaajast kinnipidamine on meil natuke probleemiks. Aga mul on raske siin mingit rangust rakendada. Nad on kõik väga tublid inimesed, kes pärast päevatööd leiavad entusiasmi koorilauluks. See on omaette kohustus ja töö. Hilinetakse, sest küll jääb söögitegemine pooleli, küll on vaja last koolitöös abistada, küll segab tihe töögraafik,» oli Reet Sester mulle enne proovi algust selgitanud.
Oodates hilinejaid tehakse aega parajaks Tartust külakostiks toodud kirikulehe lugemisega. Lühiuudis kirikuvalitsuse avalike ja välissuhete spetsialistist äratab üldist elevust. Arho Tuhkru on olnud ju Põltsamaal hingekarjaseks ja, nagu valla pääsenud mälestustest selgub, kohalikud meenutavad teda ainult hea sõnaga. 
«Nii, kuidas teid täna nii vähe on? Aga pole midagi, kõik häälegrupid on esindatud, saame hakkama,» hoiab dirigent optimistlikku meeleolu, alustades proovi hääleseade harjutustega. Kui hääled laulmiseks ette valmistatud, tutvustab ta selle õhtu plaani: «Minu südame sooviks on täna selgeks saada «Valvake!». Nii selgeks, et saaksime seda nelipühi teenistusel laulda.»
«Millal see on?» küsib keegi. Dirigent lehitseb kalendrit ning annab teada täpse aja. «Meil õnnestus see päris hästi Viljandis koos teiste praostkonna kooridega ühisproovil, aga nüüd peame vaatama, kuidas oma jõududega hakkama saame,» juhib ta seltskonda lähtepositsioonile ja annab elektriklaveri toel häälegruppidele õiged algusnoodid kätte.
«Seepärast valvake, sest teie ei tea, mil tunnil te Issand tuleb…» pani koraal kirikla saali uhkelt kõlama, minu meelest võimsalt ja veatult. Minu emotsioon ei paista aga ühtivat dirigendi omaga, kes ei jäta enda teada, et kvaliteedi saavutamiseks tuleb veel tublisti tööd teha ja igaüks peab ühise eesmärgi nimel jõuvarud mobiliseerima.
Saan jälgida, kuidas piiblitekstile üles ehitatud vaimulik laul nagu legomaja tükkideks lahti võetakse. Häälegrupid saavad individuaalselt oma osa treenida, kuni see passib kooslaulmiseks. Et dirigendi koolitatud kõrv tabab pisemagi ebakõla, võetakse partii ikka ja uuesti kordusele.

Kooris laulda – see on eluviis
Kuidas lauljad sellest ometi ei tüdi, arutlen endamisi. Pärast pikka tööpäeva. Küllap oleks palju mõnusam veeta aega kodus pere seltsis telerit vaadates ja head-paremat mekkides. Kust võetakse õigupoolest too entusiasm käia nädalast nädalasse proovis, osaleda väljasõitudel?
«Sellega on nii, et kes on harjunud käima, see käib. Tema ei oska oma elu elada laulmata. Kodus diivanil telerist «Laululahingu» vaatamisest ei piisa, soovitakse ise laulda. Ei ole suuremat rõõmu isetegemise rõõmust. Eriti kui publik võtab soojalt vastu,» lükkab Reet Sester mu kahtlused tagasi. Tema sõnul annavad jõudu juurde kontserdireisid välismaale. «Eestis ollakse selle tänuga tagasihoidlikud. Kahjuks. Aga välismaal oleme saanud alati väga südamliku vastuvõtu osaliseks. See teeb südame soojaks,» meenutab ta näiteks sõpruskogudustel külas käimisi.
Lisaks muusikategemisele käiakse kooris laulmas ka sotsiaalsest ühtekuuluvusest. Tajutakse ennast meeskonnana, ühisürituse nimel ollakse valmis panustama oma aega ja energiat. «Ma saan kinnitada, et kellelegi neist ei meeldi ei öelda. Et ei saa tulla või minna. Ikka katsutakse oma plaanid nii sättida, et ei segaks koorielu. See on minule kui dirigendile väga liigutav,» tunnistab Reet Sester.
Koori kuulub ka sama pere liikmeid: isa ja poeg, ema ja tütar, samuti on mitu abielupaari. Pisikesed lapsed võetakse tihti proovi ja kontserdireisile kaasa.
Kui valdav osa liikmeskonnast on noored või keskealised, siis vanim liige, kes veel hiljuti osales koori tegevuses aktiivselt, saab varsti 70aastaseks. Koorikaaslased plaanivad vanahärrale juubeli puhul koju laulma minna. 

Kuidas kiriku juurde tullakse
Reet Sester meenutab koori dirigendiks saamist 1997. aastal. Toona kultuurimaja kammerkoori juhatanud ja muusikakoolis solfedžoõpetajaks olnud Sester võttis ettepanekust kinni ning asus kirikukoori reorganiseerima. Muudatused puudutasid ennekõike isikkoosseisu: paljud kammerkoori liikmed tulid dirigendiga kaasa ning mitmed kirikukoori endise koosseisu lauljad lahkusid.
Põltsamaa legendaarse vaimuliku Herbert Kuurme poolt lapsena ristitud naine otsustas kirikuga liituda pärast murrangulisi sündmusi perekonnas. «Kui mu isa suri ja ma kirikukirjades nägin kõigi sugulaste nimesid, siis mõtlesin, et kuidas mina siit puudun,» meenutab ta.
Kogudusse kuulumine ei ole seatud eelduseks koori astumisel. Kirikusse kasvatakse koos, on Reet Sester arvamisel. Ta toob näiteid, kuidas mitmed inimesed polnud varem suurt kirikus käinudki, olid häbelikud ning kartlikud pühakotta jõudes.
«Võib isegi öelda, et neil oli ebameeldiv tunne. Suure muutuse hoiakusse tõi ühel Saksamaa reisil õpetaja Jaan Tammsalu, kes suutis vabastada kirikukaugemad kooriliikmed krambist. Ta pidas loengu sellest, kuidas kirik ei ole kurb paik, kus käia, nina maas, vaid hoopis rõõmus koht,» jagab Reet Sester kogu koori kogemust, mis aitas kirikut lähemale tuua ja omaseks muuta.
Samuti ei ole koori astumisel eelduseks noodist lugemine. Sellekohase koolihariduse puudumise tõttu ei pea keegi laulukoorist eemale jääma. «Ma arvan, et see on üsna tüüpiline pilt, et kõik kooriliikmed ei loe nooti. Ma ei räägi eliitkooridest,» kinnitab Sester. Noodikirja mitteoskajad tuginevad oma kogemustele ning tähelepanule ja saavad hakkama.  

Laulupeole minnakse rõõmuga
Kellaosutid on liikunud seitsmelt kaheksale, aga dirigendi juhtimises pole vähenenud sära ja särts, väsimuse tundemärke ei leiaks seal ka tikutulega. Ennem võib märgata mõne tõsise töömehe näol varjatud haigutust, mis ilmselt annab tunnistust seljataha jäänud pikast tööpäevast, mitte tüdimusest vabatahtlikult valitud lauluharrastuse vastu.
Emaga kaasas olev eelkooliealine tüdrukutirts leiab tegevust kõrval asuvas pühapäevakooli ruumis, kust ta vaid aeg-ajalt tuleb proovisaali ema koduteele manguma.
«Kuidas te nii kokku olete kuivanud!» lööb käsi kokku ühtäkki saali uksele ilmunud koguduse õpetaja Markus Haamer, kellel just maja teisel korrusel on ansambliproov lõppenud. Ta viitab asjaolule, et seekordses proovis on haruldaselt vähe osalejaid, 23st 13. Õpetaja vahetab veel mõne sõbralikust huumorist kantud mõtte ja jätab siis lauljad laulma.
Enne kooriproovi uurin Reet Sesterilt, millised on selle hooaja lemmiklaulud ja kuidas jäädakse rahule vaimuliku laulupeo kavaga.
«Võrreldes möödunud suve üldlaulupeo kavaga, millega me ikka kurja vaeva nägime, on vaimuliku laulupeo laulud meie jaoks paremini omandatavad. Oluline on ka see, et erinevalt mitmest suure laulupeo laulust saame kõiki vaimuliku laulupeo laule laulda oma kooriga. Tegemist on väga tänuväärse repertuaariga. Meil on palju lemmikuid. Lauljatele meeldib näiteks väga Mart Siimeri «Unelaul» ja Urmas Sisaski «Sanctus», minu üks lemmikuid on Roman Toi «Palvelaul»,» räägib Sester. 
«Nii, nüüd on partiid selged, paneme osad kokku,» teeb dirigent armulise otsuse. Mina jälle, vaadates armutult bussiaja lähenemist näitavat seinakella, teen otsuse katkestada kooriproov, kus ma passiivse vaatlejana osalesin.Soovin lauljatele ja dirigendile jõudu viimasteks pingutusteks, kena kevade jätku ja kohtumiseni 12. juunil Tartus, EELK kirikupäeval ja vaimulikul laulupeol.
Liina Raudvassar

1250 liikmega Põltsamaa Niguliste kogudusest
Tegutseb segakoor, mis ei jäta vahele ühtegi kohaliku koguduse ja kogukonna tähtpäeva.
Lastekoori 12 liiget lähevad vaimulikule laulupeole.
Plokkflöödiansambel on tegutsenud 10 aastat.
Lauluansamblis on koguduse daamide seas oma häälega kohal õpetaja Markus Haamer.
Naisteühendus saab kokku kaks korda kuus.
Pühapäevakool töötab sel aastal 12 rühmaga.
Tegutseb noorterühm, mis hoiab oikumeenilisi suhteid teiste konfessioonide kirikunoortega.
Leerikooli peetakse vastavalt vajadusele. 
Diakooniatöö tähtsamaks avalduseks on kodukülastused ning eakate abistamine.