Kirik on aina palvetanud üksmeelsuse
eest nii õpetuses kui ka ellusuhtumises, mis on ka märgiks selle puudumisest
ristikirikus alates kaugest minevikust kuni tänapäevani. Millega muidu oleks
seletatav nii paljude konfessioonide ja sektide olemasolu Kristuse kirikus.

Alles hiljuti oli meie luterliku kiriku
vaimulike konverents Võru-Kubijal, mis lõppes diskussiooniga meie praegusesse
kiriku korda ja tavadesse uuenduste toomise üle. Vaidlus lahvatas ettepaneku
puhul võtta kirikus tarvitusele nimetuse «õpetaja» asemel «preester», mis
pidanuks olema pühakirja ja kirikuloo seisukohalt parem ja õigem.

Igas vaidluses on ju olemas oma pro ja
contra pool, milles kumbki ei saa pretendeerida maksimaalsele tõele ja
õigusele, sest see kuulub üksnes Jumalale, kuigi Temagi on mõnikord pühakirja
järgi kahetsust tundnud oma varem tehtud otsuse üle, nagu loeme: «… siis
Jehoova kahetses, et Ta inimese oli teinud maa peale» (1Ms 6:6).

Pean ausalt tunnistama, et nii oma elus kui
ka ettetulnud vaidlustes olen rohkem püsinud contra poolel ja seekordki pidin
sellele ustavaks jääma. Seekordne diskussioon muutus niivõrd elavaks ja
sõnasoovijate rohkeks, et ma lihtsalt ei pääsenud löögile! Ent enda
rahustamiseks püüan veel tagantjärele seda kirikulehe vahendusel teha.

Eeskujuks pühakiri

Vana Testamendi preestrid olid Aaroni
järglased, kes toimetasid Iisraelis ohvritalitust. Templi hävitamisega
roomlaste poolt (70. a pKr) kadus ka preesterlus ohverdamisametis. Preester oli
vahendajaks inimese ja Jumala vahel, kelleks Uues Testamendis on Kristus.

Preestrite kõrval olid Iisraelis ka
rabid-õpetajad, keda mainitakse ka näiteks 12aastase Jeesuse Jeruusalemma
templi külastamise jutustuses: «… nad leidsid pühakojas istumast õpetajate
keskel» (Lk 2:46), või: «Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja
õpetajaid» (Ap 13:1). Või nagu Paulus kirjas efeslastele kirjutab: «Tema on
see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks,
mõned karjaseiks ja õpetajaiks» (Ef 4:11).

Samuti nimetatakse Vanas Testamendis
Jumalat karjaseks, näiteks Mooses ütleb: «Jumal, kes on olnud mu karjane kogu
mu elu kuni tänapäevani» (1Ms 48:15).

Traditsioone säilitades

Kui pro-seisukohti pooldav Saaremaa praost
Vihuri väitis, et Jeesus pole kuskil andnud tiitlit evangeeliumi kuulutajale,
siis kuidas suhtuda ülestõusnud Jeesuse kõnelusse Siimonaga Tibeeria mere
ääres, esitades talle küsimuse: «Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?»
Saanud jaatava vastuse, ütles Jeesus talle: «Hoia mu lambaid kui karjane» (Jh
21:16). Ka meie õpetajat nimetatakse hingekarjaseks. Rootsi kirikus on
luterliku õpetaja tiitliks kyrkoherde – kirikukarjane, millest soomlased on
teinud kirkkoherrä.

Ent asjal on ka oma traditsiooniline külg.
Kui aastasadu, juba reformatsioonist peale, on meie rahvas kasutanud puhast
emakeelset sõna «õpetaja» (sakslased kasutavad Pastor ja Lehrer), siis milleks
on seda nüüd vaja välja vahetada «preestri» vastu? Arvesse võttes veel tõsiasja,
et meie luteri kirikute kõrval on ka õigeusu kirikud, rahvasuus vene kirikud,
nagu meil Nõmmelgi, ühel pool raudteed luteri kirik ja teisel pool õigeusu
kirik, ühel pool õpetaja ja teisel pool preester! Asi on väga selge!

Voldemar Ilja,

emeriitprofessor