Usust ja ei miskist muust

Sina, Jeesus, hõbedaste silmadega,
kui Sa sõrmil hoides vikerkaare ringe
käisid kõrves, siis ei tunnud inglid ega
Jumal enam isegi maad seda neetut.
Käisid vaikselt, oi kui tasa, järve teetut,
et vaid marus rohtu sattund kalamaimu,
kes just Sinu palve kõrval vaakus hinge,
koju viia. Aga teest tal polnud aimu.
Kandsid teda iga kalapesa suule,
hulga aega silmad vajund vette maha.
Kui ta viimaks koju jõudis, ytles: Kuule,
Sinu peost ma enam minnagi ei taha.

Jeesus, kordan nagu silitust Su nime
pimedusse, lambile ja tähtedele.
Kas Sa tead, et Sinu sammudki vaid ime,
mäletad, et veri oli tulihele?
Kõrverändur, naerdes kummardun Su ette,
panen kokku oma tolmust määrdund pihud.
Vaata mulle, köida Surnumere vette
vesiroose taevassuured valged vihud.
Rõõmu pole suuremat kui kuulatada
kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu,
põlvitada kui näen kuskil Sinu rada
yle õitsma löönud surnuluude põhu,
armastada Sind just nagu puid ja tähti,
nagu sõudmist poole pilvi seatud ranna.
Ytle, kas siis kui Sind yles tõusnud nähti,
maa veel oli tumm all Maarja pruuni kanna?

19. VIII 1934
Uku Masing «Luule»II,
Ilmamaa 2001