Vaata, see on Jumala tempel, mis on unustuse hõlmas

Minu vanaisa Hendrik Rooma Johannese poeg sündis  Võnnu kihelkonnas Terrikeste külas metsavahi pojana. Lõpetas Võnnu kihelkonnakooli ja Hugo Treffneri gümnaasiumi. Temast sai kooliõpetaja. Ta saadeti Piirissaare kooli peale. Seal pidi ta jäälagunemise ajal olema ka velsker ja köster. Tööd oli palju. Ta abiellus kaupmehe tütre Miina Muutraga ja neil oli 3 poega ja 2 tütart.

Pensionieas läks vanaisa Tartusse, kus asus linnamisjonäriks. Ta käis vanglas, vanadekodus, haiglates – ühesõnaga igal pool, kuhu oli vaja jumalasõna viia. Ta valiti ühe väikese kiriku hooldajaks, sest ta ise jutlustas ja mängis orelit. Kui raekoja juurest otse alla Emajõe peale minna, ületada Kivisild, jäi teisele poole Emajõge vasakut kätt Henningu plats, paremat kätt kino Illusioon. Sealt vähe edasi oli aiavärav nr 6.

Kui õue sisse läksid, oli see üsna hämar, sest valgust varjasid suured puud. Paremat kätt jäi väike maja, kuhu vanaisa kolis. Ka mina olin seal. Koridorist vasakule läks ruumidesse, kuhu lugejavennad ja rahvas koos käisid.

Kell viis algas jumalateenistus. Kirik oli poolkaares ja eest lame. Rõdu oli ees ja seal oli ka orel. Pühapäevaseid jumalateenistusi pidasid noored üliõpilased, kes parajasti õppisid usuteadust ja kellel oli vaja praktikat. Mäletan mõnda neist nagu Saar, Jürgenson, Ilves jt. Uksed olid avatud kõigile, kes soovisid noori kuulata. Jumalateenistus peeti agenda järele, nii ei tulnud eksitusi.

Kõige suurem kooskäimine oli aga pühapäeval. Siis tuldi hommikul vara kokku, toidupakid kaasas. Vanaema keetis teed-kohvi, lauale pandi, mis oli kaasa toodud. Söödi koos ja igaüks läks oma kirikusse, kes Maarja, kes Peetri, aga meie läksime Pauluse kirikusse.

Mis aga mulle meelde jäi, oli juubelipäev, kas 125. või 150. aasta juubel. Siis oli kohal peapiiskop Rahamägi ja kõik Tartu õpetajad, võib-olla ka mujalt, aga palju neid oli. See pilt, mida ma rõdult oreli kõrvalt nägin, ei kustu mu südamest ega mälust iialgi. Peapiiskop ees, teised õpetajad järele, vaikselt astus see rongikäik. Seda lapsepõlve pilti ei suuda keegi mu südamest ja mälust kustutada. Kahju, et seda enam näha ei saa. Kõik mehed väärikalt mustas, mitte kirevad, nagu nüüd kombeks.

Vanaisa haigestus ja me kolisime sealt ära. Mind viis saatus kaugemale ja ma ei kuulnud sellest väikesest kirikust enam midagi. Olen otsinud nüüd, kuid pole leidnud, ainult lapsepõlve mälestustes elan.

Aino Pähn

Mälestuste autor Aino Pähn abiellus 1937. aastal õpetaja Elmar Pähniga. 1944. aastal lahkusid nad perega Eestist. Aino Pähn naasis aastaid tagasi Kanadast kodumaale ja elab praegu koos pojaga Tartumaal.