Eesti lipulaulu saamisloost

 Eesti lipulaulu «Eesti lipp» aluseks on kirikuõpetaja Martin Lipu (1854–1923) luuletus «Eesti, Eesti, ela sa!», mis ilmus esmakordselt Lipu esimeses trükis avaldatud luulekogus «Kodu kannid I» (Jurjev, 1897) 19. luuletusena. Luuletusel on viis salmi: sissejuhatav ja lõpetav salm raamivad iga lipuvärvi tähendusele pühendatud salme.
Helilooja Enn Võrk (1905–1962) kirjutas Lipu luuletusele laulu 1922. aastal, aasta enne Martin Lipu surma, seega 17aastaselt. Võrk allutas luuletuse kolmeosalisele muusikalisele vormile (ABA), mille äärmised osad on meile tänapäeval tuntud salmilaulu «Eesti lipp» vastavalt esimene ja kolmas salm. Laulu keskmine osa on aga alghelistiku III astme minooris algav ja lõpuks alghelistikku suubuv muusika, mille tekstis on Võrk püüdnud polüfooniliste võtetega säilitada kogu Lipu «informatsiooni» kolme lipuvärvi kohta.
Hiljem, arvatavasti 1930. aastatel, hakati Võrgu laulu «Eesti lipp» esitama ilma keskmise osata, mille tekst kujundati teiseks salmiks. Selle tulemusel pidi paratamatult midagi välja jääma ja seepärast ei saagi lipulaulu esitaja ega kuulaja kunagi teada, mida tähendab eesti rahvuslipu valge värv. Aga vaat mida: «Valges ehtes Eesti kased / Kaunistavad kodumaad.»
Arvatavasti muutis Võrk oma laulu salmilauluks, mõeldes selle võimaliku hümnilaadse kasutuse peale. Eestlased ongi saanud väärt lipulaulu, kuid luuletaja ja helilooja kunstilised taotlused (vormiline ja sisuline terviklikkus) on pidanud alla vanduma rahvusliku sümboli kujunemisele (lihtsus, meeldejäävus, löövus, lühidus).

Mart Jaanson