Keisrite kasvuhoone

Obama ajastu algul on ehk põhjust mõelda valitsejate valimise ja kroonimise traditsioonidele Püha Saksa-Rooma riigis – geograafiliselt meile lähemas hiigelriigis, kuhu ju Maarjamaagi teatud perioodil kuulus. Riigi pealinna Rooma kõrval ei olnud vähetähtis see koht, kus keisreid valiti ja mitusada aastat ka krooniti, nimelt Maini-äärne Frankfurt.
Legendi järgi on Frankfurdi linna asutajaks frangi kuningas Karl Suur, kes sakse taga ajades (või nen­de eest põgenedes, nagu räägivad saksid) Maini jõe ühes madalas kohas ületas ja hiljem selle koha frankide koolmekohaks (sks Frankenfurt) nimetas. Tegelikult oli linna praeguse toomkiriku asukohal juba roomlaste ajal 1. saj lõpul alguses väike asundus ja hiljem Merovingide aadliperede elupaik. Ajalookaardile jõudis linn aga aastal 794, kui Karl Suur seal kirikukogu kokku kutsus.
Keskaegne võimujagamine
Esimene, kes Frankfurdis 1152. aastal Rooma kuningaks ja hiljem keisriks valiti, oli paljude sõjakäikudega kuulsaks saanud hertsog Friedrich I Barbarossa Stauferite suguvõsast. Kuninga kroonimine toimetati Aachenis, keisriks krooniti aga enamasti Roomas. Alates Barbarossa ajast jäi Rooma kuningate (ja hilisemate keisrite) valimiskohaks paljude kaubateede ristumiskohas olev elav ja juba keskajal kirju rahvastikuga linn Frankfurt.
Keiser tähendas olla kuningas üle kuningate ning selle aunimetuse saamiseks pidi tema poolt hääletama seitse kuurvürsti, nende hulgas kolm peapiiskoppi – Mainzi peapiiskop Ida-Frangi riigi, Trieri peapiiskop Burgundia ning Kölni peapiiskop Itaalia poolt (algselt pidi itaallasi esindama Milano peapiiskop, kuid linn langes tänu Friedrichile sakslaste kätte, seega kolis ka valimisõigus põhja poole).
Ilmalikest vürstidest pidi tulevane keiser oma poolele meelitama Böömimaa kuninga, Saksimaa hertsogi, Brandenburgi markkrahvi ja Reini-äärse kindluskrahvi1.
Igasuguste segaduste vältimiseks lepiti aastal 1356 nn kuldbullaga kokku kuningate valimise kord – see mahukas dokument kinnitab muu hulgas nii valijameeste arvu kui valimiskoha. Enne dokumendi valmimist leidus loomulikult neid, kes kuningavalikuga nõus ei olnud ning tulemuseks olid n-ö vastukuningad, keda oli enne kuldbulla kinnitamist isegi seitse. Paljudest said teatud aja möödudes legaalsed kuningad, mõned aga läksid ajalukku vaid vastukuningana, näiteks Alfons Kastiiliast, kes ei vaevunud kunagi oma jalga Püha Saksa-Rooma riigi pinnale asetama, või näiteks pururikas frankfurtlane Günther von Schwartzburg, kellel aga see-eest on au olla maetud Frankfurdi toomkiriku altariruumi.
Frankfurt – tugevnev Euroopa keskus
1562. a sügisel valiti kuningaks Maximilian II (Habsburg), kelle kroonimine pidi traditsiooniliselt leidma aset Aachenis. Linn, mis oli seni oma tulu saanud kangaste ja rätikute müügist, kuid oli jäänud üha rohkem ääremaa staatusesse, oli majanduslikus madalseisus, kuninga kroonimise kulud (ja eriti rohke saatjaskonna elamiskulud) olid aga linna kanda. Lisaks oli vahetult enne kroonimispidustusi surnud üks oluline kroonija – Kölni peapiiskop.
Kolmandaks põhjuseks, mis kroonimise kohta muutma ajendas, oli ilmastik – paarinädalane reis sombuse ilmaga tundus vastvalitud kuningale ülimalt ebamugav ning seega toimetati kroonimistseremoonia mõnusasti Frankfurdis. Erinevalt Aachenist osati Frankfurdis ürituse pealt raha teenida. Lisaks kõigele oli Frankfurt pärast reformatsiooni ametlikult multikonfessionaalne ning protestantluse poole kalduvale Maximilianile sobivam kui puhtalt katoliiklik Aachen.
Et nüüd nii Rooma kuningate valimine kui kroonimine Frankfurdis toimus, oli loomulik, et peagi ka keisri kroonimine selles linnas aset leidis. Mõningate väheste eranditega see nii alates Matthiase valimisest ja kroonimisest 1612. aastal ka jäi.
Elagu keiser!
Keiser Franz II kroonimine toimetati üliuhkesti 1792. a sihilikult 14. juulil, märgiks vanade traditsioonide aegumatusest. Ometi oli ta suurriigi viimane keiser, kes Napoleoni surve tõttu ameti maha pidi panema. Keisrite ajastu oli läbi saanud.
Vanade aegade ja valitsejate hiilgus elab edasi toomkiriku muuseumis üles seatud kirikuriistade ning piiskoppide ametirõivaste näol. Ka on kõik Püha Saksa-Rooma riigi keisrid kenasti Frankfurdis alles – mitte küll füüsiliselt, kuid raekoja keisrisaali seina peal maalidel kujutatuna. Tegemist on kõige parema valitsejate galeriiga kogu Saksamaal, milles ei ole ka midagi imekspandavat, arvestades Frankfurdi tähtsat rolli hiigelriigi kõrgeima mehe valikul.

Kristel Neitsov
1 Silmas on peetud nn pfaltskrahvi. Pfalts oli kuninga kinnisvara, kindlusesarnane majapidamine, kus palju rändavad ja tihti sõjakäikudel viibivad kuningad puhata ja õigust mõista said.