Õiguskantsler Indrek Teder õigustab aborti eneseteostusvabadusega

Õiguskantsler Indrek Tederi hinnangul ei ole abordi lubatavus ja rahastamine haigekassa eelarvest põhiseadusega vastuolus.

Selline oli õiguskantsleri kuu tagasi saadetud vastuse sisu Elukultuuri Instituudi, Noorte Konservatiivide ja Eesti Lastevanemate Liidu ettepanekule, mis palus vaadata läbi haigekassa terviseteenuste vastavuse Eesti Vabariigi põhiseadusele.
Õiguskantsler Indrek Teder algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse pärast kolme organisatsiooni pöördumist eelmise aasta sügisel. Abordivastased leidsid, et riik on loonud võimaluse tappa veel sündimata lapsi, sest soosib aborte, rahastades neid haigekassa eelarvest.
Teder viitab oma vastuses, et põhiseaduse järgi ei ole alles areneva elu kaitse võrdne juba sündinud elu kaitsega. Eriti oluliseks peab ta raseda õigust vabale eneseteostusele, mis samuti tuleneb põhiseadusest. Naise enesemääramisõigus vastandub sellises olukorras vältimatult loote eluõigusele.
Elukultuuri Instituudi esindaja Varro Vooglaid märgib, et selline käsitlus jätab tähelepanuta põhiseaduse § 19 lõikes 2 sätestatud eneseteostusvabaduse piirangu, mille kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Teisisõnu tähendab see, et õigus vabale eneseteostusele ei saa põhimõtteliselt kätkeda vabadust määratleda end viisil, mis on teiste inimeste õiguste ja vabaduste suhtes lugupidamatu.

Negatiivse mõju vältimiseks võtta elu?
«Seetõttu jääb mõistatuseks, kuidas saab õiguskantsler õigustada enese teostamist süütute inimeste tapmise kaudu. Kuigi enese teostamise selline absolutiseerimine iseloomustab hästi nüüdis­ühiskonna individualismi ja naudingute kultust, tekib küsimus, et kui see õigus sedavõrd laialt määratleda, siis miks ei peaks aktsepteeritava eneseteostuse piiresse mahtuma juba sündinud inimeste tapmine. Millest saavad sellisel juhul valesti aru näiteks need lapsed, kes teostavad end koolis kaasõpilaste tulistamise kaudu?» on Vooglaid nõutu.
«Lugedes õiguskantsleri otsusest järgnevaid ridu, tekib aga küsimus, kas ta saab üleüldse aru, mida abort endast kujutab: «Olukorras, kus raseduse jätkamine ja sünnitus on naisele peale surutud, on naine psüühiliselt väga tugevalt negatiivselt koormatud. Selline seisund võib mõjuda negatiivselt ka lapsele.» Võltsimat hoolivust kui sündimata laste tapmise ning selle riikliku rahastamise õigustamine sellega, et nende tapmata jätmine võib neile negatiivselt mõjuda, on raske ette kujutada,» kirjutas Varro Vooglaid.

Eetiline on eelistada nõrgemat poolt
Õiguskantsleri argumentatsioon jääb arusaamatuks ka peapiiskop Andres Põderile. Samuti näeb ta ebahumaanseid ja vääraid proportsioone loote eluõiguse kaitse ja ema enesemääramisõiguse (naise õigus vabale eneseteostusele põhiseaduse § 19)  vastuolu praeguses lahenduses.
«Kuigi sama paragrahv sõnastab, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel arvestama teise inimese õigust ja vabadust, on Eestis asutud seisukohale, et naist ei saa sünnitama kohustada inimese õiguse tõttu valitseda oma keha. Arusaamatu on, miks ei laiene see juba Thomas Hobbesi sõnastatud printsiip aga veel sündimata lapsele, kuigi ta olevat põhiseaduse kaitse all. Naise eneseteostuse kehalist piirangut suhteliselt lühikese aja, üheksa kuu jooksul on meie õigusruumis peetud suuremaks kaotuseks kui lapse keha ja elu hävitamist alatiseks.
See on irratsionaalne ja ebamoraalne. Kui kedagi tuleks põrkuvate õiguste puhul eelistada, siis last kui nõrgemat poolt – see oleks eetiline. Oletus, et soovimatu sünnitus võib avaldada negatiivset mõju ka lapsele, ongi vaid oletuslik – see ei anna alust temalt elu võtta. Tuleb leida teisi lahendusi. Ühiskond peab osutama rohkem tähelepanu nii pere kui kogukonna vastutusele laste sünni puhul, eriti siis, kui ema on asetatud sotsiaalselt keerukasse riskiolukorda.»
Sama meelt oli ka 2002. aastal Eesti Kirikute Nõukogu palvel abordi teemat käsitlenud eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis, et riik ei saa sundida naisi sünnitama, küll aga on riigi võimuses nõustamissüsteemi tõhustamine. Jõks oli seisukohal, et raseduse katkestamist puudutavad Eesti seadused vastavad põhiseaduse sättele, mille järgi on igaühel õigus elule ja riigil lasub kohustus tagada sündimata inimeste eluõiguse kaitse.
«Tuleb arvestada, et loote ja ema suhe on erilist laadi. Loode on ema ihuga seotud kõige mõeldavamalt tihedamal viisil ning loodus on andnud loote kaitsmise ülesande eelkõige emale endale. Õiguskorra võimalused sündimata elu kaitsmiseks ka ema vastu on seega juba algusest peale piiratud,» osutas ta toona.

Millal loode, millal inimene
Kirglikku diskussiooni on tekitanud õiguskantsleri nõuniku Mari Amose artikkel Postimehes (ilmunud 13.01.09), milles ta selgitab õiguskantsleri otsust, küsides muu hulgas, kas viljastatud munarakku võib igas aspektis pidada reaalselt eksisteeriva inimesega sarnaseks põhiõiguste kandjaks. «Kui lähtuda teesist, et inimtekkelist ja arenevat organismi tappa on vale, siis võiks kahtluse alla seada ka vähiravi – vähirakudki on inimtekkelised ja arenevad,» toob Amos valusa võrdluse.
Peapiiskop Põder peab eespool toodud paralleeli päris õnnetuks. «Vastuseis abordile tuleb ju hoopis vastupidisest – et looterakkudest ei kasva inimelu hävitav vähkkasvaja, vaid uus inimene. Võib-olla mõne meelest aga ongi just inimene kurja juur – pole inimest, pole probleemi. Usun, et tegu oli siiski lapsus linguae’ga.»
Põderi hinnangul tuleks kõigepealt selgeks teha loote õigus elule. «Õiguskantsler tõdeb, et loote ehk üle kaheksa nädala vanuse raseduse produkti õigus elule on põhiseadusliku kaitse all. Sellega on antud väga oluline positiivne sõnum.
Ometi tekitab kummastust elu käsitlemine protsessina, kus inimelu oma arengu ühes staadiumis ei oma sama kaitset kui teises. Vastupidiselt eetilisele ootusele on nõrgemas positsioonis (loote ja lapsena) olijal vähem kaitset kui tugevamal (täiskasvanul ja lapsevanemal).
Põhjendustes leidub mitmetähenduslikke mõisteid ja pigem ideoloogilisi kui teaduslikke otsustusi: embrüot ei saa võrdsustada inimeluga, sest ta ei sisalda veel isiku kordumatust. Seetõttu puudub tal ka inimväärikus ja õiguskaitse.
Mis on isiku kordumatus? Kas ja mis on ajas ja ruumis üldse korduv? Kuidas saab seda olla kindla geenikoodiga embrüo? Kes ja millisel õiguslikul tasandil on kindlaks määranud isiku tunnused? Kas embrüo pole siiski sama olend kui loode ja loode sama isik kui sündinud laps, kuigi ka selle isikutunnused erinevad ülikooli lõpetanu omast? Kas isiku õigus elule on tõesti sõltuv neist tunnustest?
Olen arvamusel, et inimelu kaitse seisukohalt on taoline kvalifitseerimine ohtlik tee, sellel on liialt palju sarnast eugeenika argumentatsiooniga. Kui loodet juba loetakse eluks, on see ühtaegu inimese ja isiku elu – sellest ei saa koera ega kassi.»

Arendada elu väärtustavat mõtteviisi
Peapiiskop nendib, et ei ole teema kõigi bioloogiliste, meditsiiniliste ja juriidiliste külgede asjatundja, kuid arvab, et abordi lubatavus põhiseaduse seisukohalt ja selle rahastamine haigekassast on kaks eraldi  teemat, mille seostamine võib küll olla võimalik, kuid tekitab liigset segadust küsimustele ühiste lahenduse leidmisel.
Kristlikust seisukohast on abort kindlasti vastuvõetamatu kui tapmine ja selle vältimiseks tuleb teha kõik, mis võimalik. «Võib mõista, et nüüdses Euroopas ja Eestis on aborti õiguslikult keeruline keelustada. Veidi vähem keeruline on lõpetada abordi üldrahastamine haigekassa alt. Veel lihtsam ja vajalikum on levitada elu väärtustavat mõtteviisi ja arendada abordinõustamist.
On selge, et sisemise motivatsiooni kaudu on palju mõjusam ja loomulikum aborte ära hoida kui seaduse sunniga. Ei saa ka eeldada seaduste kehtestamist, mida suurem osa ühiskonnast ei mõista.» Lahendust näeb kirikupea evangeeliumi kuulutamises, mis toob inimesi Jumala juurde ning õpetab austama ja kaitsma elu kui Jumala kinki. «Jeesus soovitab otsida esmalt Jumala riiki – siis antakse ka muud lisaks, siis tulevad ka viljad.»

Merje Talvik

Sündimata inimeste päästmiseks
Elukultuuri Instituut on osa kodanikeühendusest Miikaeli Ühendus ning toimib üksnes eraisikute initsiatiivil ja ressurssidel põhinedes.
Elukultuuri Instituut teeb iga päev pingutusi, et päästa sündimata inimesi ja nende vanemaid abordist. Seega saad Elukultuuri Instituudi tegevust toetades reaalselt aidata päästa inimelusid ning liikuda selle poole, et Eesti kujuneks riigiks, kus respekteeritakse ka kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete elu ja väärikust. Oleme tänulikud igasuguse abi eest.
Tulumaksuvabad annetused saab kanda MTÜ Miikaeli Ühendus arvele SEBs 10220032807012 (selgituseks märkida «Elukultuuri Instituut»).
Vaata ka http://elukultuur.wordpress.com/, www.rasedus.ee, www.abort.ee. Tasuta raseduskriisi nõustamine tel 800 2008.