Tee muusika ja oreli juurde

«Kui muusikutöö kõrvalt vähegi aega üle jääb, sõidame abikaasaga maale, Tääksi, kus elab tütar oma perega. Seal saame ennast uuteks töödeks ja mõteteks laadida,» kostab Paide kiriku organist ja koguduse juhatuse esimees Olaf Lääne.
Olaf Lääne on sündinud 1947. aastal Märjamaal vaimuliku perekonnas, noorusaeg möödus Pärnus, õpingud Tallinnas ja järgnev eluperiood Paides. Abikaasa töötab muusikakoolis õpetajana, lapsed on täiskasvanud ja rajanud oma elu.
«Esimesed kokkupuuted oreliga olid mul kümneaastasena, 1957. aasta suvel Tartumaal Puhja kirikus, kuhu mu isa Jaan Lääne suunati vaimulikuks pärast Siberist naasmist. Selleks ajaks oli mul seljataga mõni aasta klaveriõpinguid Pärnu lastemuusikakoolis ja nii ma edaspidi suviti iga päev kaks tundi orelit harjutasin, isa tallas tuult ja nautis muusikat.»

Muusika annab innustust
«Nendest teadmistest, mis ma Pärnu muusikakoolist sain, piisas algul koraalide mängimiseks ja eelmängude tegemiseks jumalateenistustel ja suurtel pühadel Puhja kirikus, kuid soovid olid suuremad. Lõpetasin õpingud Pärnus ning siirdusin Tallinna muusikat õppima.»
Aasta õppis Olaf Lääne Tallinna G. Otsa nimelises muusikakoolis, aasta Tallinna Pedagoogilises Instituudis, seejärel lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi klaveri erialal. Muusikaõpingute kõrval oli noor entusiastlik mees aastaid Paul Pinna nimelise rahvateatri muusikaline juht. Teater oli toonasele üliõpilasele koht, kus klaverit harjutada, ent ka erialane väljakutse. «Etendatud sai mitmeid muusikale ning lastelavastusi, laulsin kaasa ja olin klaverisaatja Tallinna Üliõpilassegakooris, mida juhatas Ants Sööt, ning viimastel õpinguaastatel tööl ka konservatooriumis kontsertmeistrina Ants Söödi dirigeerimisklassis.»
Pärast konservatooriumi lõpetamist 1973. aastal suunati Olaf Lääne tööle Paide muusikakooli. Lisaks klaveriõpetaja ametile jätkus tal energiat juhendada mitmeid kohalikke vokaalansambleid, kaasa lüüa kultuurimaja ettevõtmistes, toetada saateansamblis opereti mängimist jne.

Igatsus suure muusika järele
Ometi ei andnud see kõik aga midagi hingele, kuni Lääne sai kokkuleppele Paide kirikuga ja talle anti võimalus harjutada vabal ajal kinniste uste taga orelit.
«See oli hoopis teine maailm koos tõelise muusikaga. Tasuks lubasin vahel salaja esineda liturgilistel jumalateenistustel kaalukate orelipaladega,» meenutab ta.
«Ühel hetkel sain aru, et tõeliseks orelimängimiseks jäi minu teadmistest puudu ja ma otsisin võimalust end täiendada. Oma suure töökoormuse kõrvalt Paides oli ainuke variant eraviisiline õppimine professor Hugo Lepnurme juures. Nii ma siis mõne aasta tema käest õpetust sain, kuni juhtus see, mis juhtuma pidi. Läksin liiga julgeks ja mängisin ühel jõuluõhtul orelit Järva-Peetri kirikus, millele järgnes tõsine hoiatus Paide võimumeeste poolt: kui jätkan kiriku ja oreliga, siis tuleb loobuda oma töökohast ja lootusest paremale eluasemele Paides. Oli aga juba aeg mõelda tulevikule, oma pere loomisele, seepärast vaikisin kümme aastat, kuni algasid suured muutused.»

Kauaoodatud töö orelil
Alguses toimusid mõned arglikud esinemised, seejärel aga asus Olaf Lääne 90ndate alguses vabaks jäänud organistikohale Paide kirikus. «Orelimängija karjäärile ja mänguoskusele mõjus kümme aastat peaaegu vaikimist laastavalt, kuid soliste ja koore saadan ma siiani hea meelega. Ühest minu juhatatud vokaal­ansamblist on pika aja jooksul kujunenud kena kollektiiv kiriku juurde, kes on sisustanud muusikaliselt tähtsamaid sündmusi, osa võtnud Järvamaa vaimulikest laulupäevadest ning esinenud mitmeid kordi Soomes ja kaugemalgi.»
Jumalateenistustel kasutab Lääne siiani vana liturgiat väikeste täiendustega, sest on arvamusel, et kui mingi uus pakutud variant kasutusele võtta, siis oleks selleks vaja kirikusse uut noorte põlvkonda, kes omandaks selle n-ö puhtalt lehelt. «Vanematel inimestel võtaks uue õppimine väga palju aega ja pole teada, kas see siis üldse neile omaseks saab. Meie koguduse õpetaja Algur Kaerma on musikaalne, hea kõrva ja kauni lauluhäälega ning see lisab ka praegusele jumalateenistuse liturgiale nauditava elamuse.»

Merje Talvik