Juutide poolt põlustatud maksukoguja

21. september meenutab evangelist Matteuse märtrisurma

Kanoonilise pärimuse järgi olevat apostel ja «vanima» evangeeliumi autoriks peetud Matteus sündinud Alfeuse pojana Galileas.
Enne Jeesusega tutvumist teenis Matteus elatist maksukogujana, tölnerina, ja oli sellepärast juutide poolt põlustatud. Matteuse evangeeliumis kirjeldatakse, et Jeesuse kutsel jättis ta oma ameti ja ühines tema õpilastega (Mt 9:9).
Jeesus valis Matteuse kaheteistkümne jüngri hulka (Mt 10:3). Pärast Kristuse taevasse minemist olevat ta jutlustanud Juudamaal, Pärsias ja Etioopias. Etioopias noomis ta kuningat, et see ihales ühte süütut kristlasest neidu. Noomimise peale vihastunud kuningas käskis Matteuse tappa. Pärimuse järgi raiutigi tal 21. septembril pea mõõga või kirvega maha.
Matteuse põrm maetud Bretagne’i, kust selle omakorda viinud Apuulia ja Calabria hertsogiks tituleeritud normannide väejuht Robert Guiscard Lõuna-Itaaliasse Salernosse. Neli Prantsusmaa kirikut on väitnud end omavat Matteuse maharaiutud pead. Nagu paljude teiste varasemate kristlike apostlite ja pühakute puhul, puuduvad ka Matteuse elust tõepärased andmed.

Matteuse nime algkuju Mattai on heebrea keeles «kingitus»
Pikem nimekuju Mattathiah tähendab «Jahve kingitust». Kasutati veel nimekuju Mattithiah ja Mattathias.
Matteuse evangeeliumis apostel Matteuse isa ei mainita ja Alfeus on hoopis apostel Jaakobuse isa (Mt 10:3). Miks aga kanoonilises pärimuses peetakse teda ka Matteuse isaks? Põhjust tuleb tõenäoliselt otsida Matteuse evangeeliumi sünoptilisest seostamisest tegelikult vanima Markuse evangeeliumiga, milles Alfeust mainitakse nii apostel Jaakobuse (Mk 3:18) kui ka maksukoguja Leevi isana (Mk 2:14).
Matteuse evangeeliumi autor asendas Markuse evangeeliumis mainitud Leevi Matteuse nimega. Kuigi ta jättis Leevi isa mainimata, lahendati mõlema evangeeliumi sünoptilisel kasutamisel see vasturääkivus Leevi arvamisega Matteu­se teiseks nimeks. Siit saigi Matteus endale isaks Alfeuse.

Kuidas sündis Matteuse evangeelium?
Matteusele evangeeliumi autorsuse omistamine sai alguse vanakristlikust pärimusest, mille alguseks loetakse teisel sajandil elanud Papiase tunnistust, et Jeesuse õpetussõnad koondas heebrea keeles Matteus. Hilisemad kristlikud kirjamehed arendasid Papiase tunnistust edasi ja nelja kanoonilise evangeeliumi väljavalimise ajaks oli ühe autorina kinnistunud apostel Matteus. Samas puudub Matteuse evangeeliumis igasugune vihje selle autorile.
19. sajandil tõestati, et apostel Matteus siiski ei saanud evangeeliumi kirjutada, sest selles ei kirjeldata autori isiklikku kogemust. Matteu­se evangeeliumi alustekstina kasutati varasemat Markuse evangeeliumi ja seni leidmata Jeesuse kõnede kogumikku Q-allikat. Evangeeliumi seostamine Jeesuse õpilasega tulenes vajadusest viia «esimene» evangeelium apostlikule alusele. Seega ajalooline evangelist Matteus ühendab endas kahte eraldi isikut, apostlit ja evangeeliumi autorit.

Matteuse evangeelium kirjutati algselt juudikristlastele
Sellele vihjavad pidevad viitamised Vanale Testamendile. Evangeelium pidi juutidele tõestama, et Jeesus ongi nende poolt kaua oodatud messias, Iisraeli kuningas. Seda eesmärki teenib veel laenatud algteksti ette lisatud Jeesuse sünnilugu, milles viidatakse otseselt juutlusele Petlemma tähe taevasse ilmumise kirjeldamisega. Petlemma täht oli «kuningatähe» Jupiteri ja «juutide tähe» Saturni võrdne otsetõus ehk konjunktsioon. See leidis aset 7 eKr.
Tähte peeti üheks messia tulemist kuulutavaks märgiks. Matteuse evangeeliumi dateerimisel viidatakse selles Jeesu­se tähendamissõnale linna põlema süütamisest (Mt 22:7). Tähendamissõna vihjavat Jeruusalemma hävitamisele 70 pKr. Evangeeliumi kirjutamise ajaks arvatakse ajavahemikku 70–90 pKr. Kirjutuskohaks oli Süüria, kus juudid ja kristlased elasid omavahel tihedas naabruses. Kristlaste enamuse moodustasid siin juudikristlased.

Matteuse tuntuim sümbol on tiivuline inimene
See viitab Matteuse evangeeliumis rõhutatud Jeesuse inimlikule loomusele ja tema sünniloole. Tiivulise inimese käes kujutatakse sageli evangelistile vihjavat kirja või raamatut. Matteust kujutatakse evangeeliumi hoidmas või kirjutamas. Vähem kasutatakse Matteuse märtrisurma sümboliseerivat mõõka, kirvest, hellebardi või oda. Rahalaegas ja prillid viitavad tema varasemale tölneriametile.
Katoliiklikel maadel austatakse Matteust pankurite ja raamatupidajate kaitsepühakuna. 1954. aastal kuulutas paavst Pius XII Matteuse arveametnike ning 1957. aastal maksu- ja tolliametnike kaitsepühakuks. Tema kaitsepühaku staatus on laienenud veel turvameestele.

Eestiga seostub evangelist Matteus madisepäeva lahinguga
1217. aastal 21. septembril toimunud lahingu algust kirjeldab Henriku Liivimaa kroonika järgmiselt: «Ja pidanud sealsamas missatalituse, läksid nad (ristisõdijad – toim) apostel Matteuse päeval vaenlastele vastu. Ja nad leidsid, et need on kõrvale pööranud teise kohta, järgnesid neile otsekohe, ja nähes neid võitlemiseks valmis äkki vastaspoolelt metsadest esile tulevat, läksid nendele peale; ja sakslased võitlesid keskmisel teel, kus oli nende (eestlaste – toim) suurem ja tugevam salk.»
Eestlastele lõppes Madisepäeva lahing suure kaotusega. Juba lahingu algul tappis latgalite pealik Veko ühendmaleva juhi Lembitu. Peagi said surma veel Sakala vanemad Vottele ja Manivalde.

Matteus ja Mattias kokku annavad kaks eri madisepäeva
Eestis on evangelist Matteu­sele pühendatud Järva-Madise kirik. Albu vallavapil tähistab seda kuldne ratasrist. Üldiselt evangelist Matteus ei ole meil kuigi populaarne. Seda näitab ka sügisese madisepäevaga seotud vanasõnade vähesus.
Üks näide oleks Vändra vanasõna, mis ütleb, et madisepäev, mihklipäev ja mardipäev on alati ühe päeva peal. Seevastu on enam esindatud talvist madisepäeva mainivad vanasõnad: «Matsepäeval pöörab uss teise külje», «Madisepääval peavad kõik talveund magajad loomad ülesse ärkama» jt.
Talveune keskpunkti tähistav talvine madisepäev ei ole aga seotud evangelist Matteu­sega, vaid Jeesuse õpilaseks olnud Mattiasega. Pärast Juudas Iskarioti enesetappu valiti ta liisuga apostlite hulka (Ap 1:23–26).
Mattias tegutses kõigepealt Juudamaal, seejärel Kapadookias ja Etioopias, kus ta Matteusega sarnaselt pea maha raiumise läbi märtrina tapeti. Tema surmapäevaks oli 24. veebruar. Mattiase martüüriumiatribuut on kirves või hellebard. Pühale Mattiasele on pühendatud Harju-Madise kirik.

Algselt need apostlid nimede, surma ja hukkumise koha sarnasuse tõttu kohati samastusid. Nende nimede eristamine sai alguse Matteuse ja Mattiase kui erinevate isikute kultusest. 1969. aastast kinnitati Mattiase mälestuspäevaks läänekirikus 14. mai, idakirikus 9. mai.

Pärimuse kogus
Tiit Saare,
ajaloolane