Ka pilkases pimeduses annab luule jõudu

Näitleja Linda Olmaru
on ette valmistanud luulekava Anna Haava kristlikust luulest ja on seda sel
aastal esitanud kümme korda.

Alguses esines Olmaru
luulekavaga Anna Haava kodukandis Assikveres ja selle ümbruses, edasi tuli
kutse Laiuse koguduselt, kus publiku seast tuli ettepanek teha korjandus
luulekogumiku heaks, mis sisaldaks kõiki Anna Haava luuletusi. Viimati on
etendused toimunud Tallinna Matkamajas, Tallinna Jaani kirikus ja Tartus
Ropka-Karlova päevakeskuses.

Käisin seda omalaadset
luulelavastust kuulamas. «Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta …»
laulsid luulekava alustuseks Merle Müür ja Merike Jaanisk. Seejärel asus
ajastupäraselt kujundatud ruumis annahaavalikult riietatult Linda Olmaru edasi
andma armastatud luuletaja mõtteid ja tundeid, ja tegi seda meisterlikult.

Värsiread kõlasid
lakkamatu heliseva joana, tuues kuulajateni värve ja tundeid lootusetusest
lootuseni. Luuletused ise olid suures osas tundmatud, ometi võis neis tabada
Anna Haava stiili, mida iseloomustab tundeehtsus ja musikaalsus.

Palve meie rahva eest

Poolteist tundi
kestnud luulelavastus pani kohalolijad mõtlema ja hingama ühtses rütmis.
Argielu askeldused taandusid kaugemale ja luulemaailma õhulisus tõi mõtetesse
kerguse ja andis tunnetele justkui tiivad. Luulekava lõpetasid Merle ja
Merikese hingestatud lauluviisid. Luulelavastuse lõpus kingiti esinejatele
lilli ja naeratusi.

Suurepärase sõnavõtuga
esines proua Meeta Haldre, kes oli Anna Haava sõber ja hooldaja tema elu
viimasel kümnendil. Ta rääkis, sära silmis, kirjaniku elust ja hoiakutest,
soovidest. Ta kinnitas, et kirjaniku viimseks palveks elu lõpul oli: eesti
rahvas võiks usklik olla.

Huvitav lõputöö

Mõtte tutvustada Anna
Haava vähetuntud, esmajoones just vaimulikku luulet, sai Linda Olmaru Tartu
Teoloogia Akadeemias õppides, kohtudes kaasüliõpilase Katrin Kuljusega, kelle
lõputöö teemaks oli «Anna Haava vaimulik luule». Linda Olmaru lõpetas TTA 2002.
aastal ja samal aastal pärjati ta aasta õppijaks.

«Katrin teadis, et ma
luulet armastan, ma olin ju lõpetanud teatrikooli ja Panso õpetas meid luulet
armastama. Ja nii ta andiski ühe eksemplari oma lõputööst minule. Sealt saigi
kõik alguse,» meenutas 1961. aastal lavakunstikateedri lõpetanud näitleja Linda
Olmaru.

Ropka-Karlova
päevakeskuse kirjandusklubi juhendaja, endine kirjandusõpetaja Maie Liplap
sõnas, et esimest korda nägi ta luulekava sel suvel, mil viibis koos ühe oma
õpilasega noorgiidide ekspeditsioonil Anna Haava kodukandis Palal.

Kirjandusklubi on oma
nelja tegevusaasta jooksul kutsunud kirjandus- ja kunstiinimesi esinema
lähemalt ja kaugemalt. Vahel on ette võetud ka väiksemaid väljasõite. Maie
Liplapi arvates oli seekordne üritus väga eriline sündmus, mis kauaks meelde
jääb.

Raha tulevase trükise
heaks

Anna Haava täieliku
luulekogumiku avaldamise jaoks ülesseatud korjanduskasti kogunes 212 krooni.
Linda Olmaru märkis, et seekord oli korjanduskarp väljas neljandat korda.
Näitlejatar usub, et etendustega raha kogumine on vaid üks viis saada
trükkimiseks vajaminev summa. Ta loodab, et lähitulevikus paneb mõni asutus või
organisatsioon oma õla alla meie kirjandusklassikasse kuuluva autori vähetuntud
kristliku loomingu avaldamiseks.

Linda Olmaru lisas, et
ta usub armastatud luuletaja loomingu igikestvusesse: «Nagu Anna Haava isegi
ütleb – ka pilkases pimeduses annab luule sulle jõudu – ja mina ka olen selles
veendunud. See on tõesti nii!»

Meeli Pärtelpoeg