Inimese teekond ja Paul Ariste

Isegi väga vana mehena oli akadeemik Paul Ariste endiselt uudishimulik. Kui ta oma küsimustele väljaspool lingvistikat mujalt vastuseid ei leidnud, mõtles ta need ise välja. Nii oli tema meelest siiski parem kui jääda täielikku teadmatusse.
Uudishimu pole aga produktiivne, kui teda ei täienda veel kaks omadust, nimelt tähelepanuvõime ja oskus võrrelda. Uudishimu vist ei ole arendatav. Tähelepanuvõime ja võrdlemisoskus seevastu on ning Paul Ariste tegigi nendega enese kallal tööd. Võib-olla just tänu sellele avanesid talle ka teiste kultuuride uksed, mis pole väga üldine. Paul Ariste ei pooldanud isoleerumist, kuigi ta samas oli etnilise assimilatsiooni äge vastane.
Mõnevõrra tulevad need asjad kõneks äsja ilmunud raamatus «Paul Ariste. Mälestusi». Selle on kokku pannud ajakirja Akadeemia osakonnatoimetaja Mart Orav ning avaldanud Eesti Kirjanduse Selts Tartus. Kõige odavamalt saabki Paul Ariste raamatut osta EKSist, Vanemuise 19.
Paul Ariste ei kirjutanud mälestusi nagu iseseisvat teost. Ta kirjutas olnust erineval viisil. Üheks viisiks olid ta päevikud, millest kui tervikust hävis osa 1945, mil Paul Ariste arreteeriti. Mõnel juhul võivad säilinud päevikud olla puhtandid mustandist ümberkirjutatud kujul, kuid toda mustandmaterjali me ei tunne. Suure osa memuaarsest ainestikust avaldas Paul Ariste eraldi artiklitena kas konkreetse sündmuse puhul või ka toimetuste palve peale.
Raamatute kirjutamisel oli tal kombeks kasutada ära perioodikas ilmunud artiklite teksti. Raamatus «Mälestusi» seda pole, teos on kirjutatud varasematest artiklitest otsekui lahus. Tegemist on täiesti uue raamatuga ja kuigi mitmed episoodid korduvad, ei kordu rakursid. Kahjuks ei ole raamatu kokkupanija kusagil avanud, mismoodi ta oma tööd tegi ja kui eripalgeline Paul Ariste memuaarne pärand on.
Nooremal lugejal tuleb meeles pidada, et paljud usulised küsimused olid Paul Ariste jaoks enesestmõistetavad, kaasa arvatud seegi probleem, mis iseenesest puhtteoloogiline ei ole, nimelt tolerants enda omast teistsuguse mõtlemisviisi suhtes. Lingvistina vähem, etnoloogina rohkem suhtles Paul Ariste religioosses mõttes väga eripalgelise maailmaga, kuhu tema elutöö raames kuulusid paganausulised, katoliiklased, judaistid, õigeusklikud, islamistid, vanausulised ja luterlased ning teisedki.
Olemata usuteadlane, uuris Paul Ariste eriusuliste kombestikku eeskätt sel kujul, nagu see tuleb esile tekstides. Vastavate tekstide avaldamises hakkas ta vananedes nägema oma peamist ülesannet, sõnastades selle ligikaudu järgmiselt: kuna teoreetilised järeldused võivad olla ekslikud, tuleb panna peamine rõhk rahvaomase ainestiku talletamisele ning publitseerimisele.
Olles näiteks sõnade päritolu selgitamisel sageli lennukas, jäi Paul Ariste etnoloogilise materjali analüüsis küllalt ettevaatlikuks. Tekib küsimus, miks. Miks me ei saa rääkida Paul Aristest kui kultuuriantropoloogist? Vaevalt seepärast, et tal puudub asjaomane monograafia kui omaette raamat.
Pigemini on põhjuseks see, et kuigi Paul Ariste tegeles etnoloogiaga sihiteadlikult nagu mitmed ta õpetajadki (Julius Mark, Andrus Saareste jt), kartis ta järeldusi, kus aineline keskkond hakkab dikteerima vaimsele olemisele ja usulistele veendumustele. Viimaste järgimist pidas Paul Ariste truuduse, s.t ka reetmise välistamise tunnuseks. Aineline keskkond on alati muutlikum kui defineeritud truudus.
Täitsa selge, et oma artiklites aastaist 1940–1990, seega poole sajandi kestes, ei saanud Paul Ariste kirjutada neist asjust nõnda, nagu ta sisimas tundis. Esimest korda alates Nõukogude okupatsiooni algusest oli Paul Ariste vaba Tartu ülikooli aulas, kust ta saadeti viimsele teele Raadi kalmistule vene õigeusu kommete kohaselt eestikeelse teenistusega. Nii oli ta soovinud märksa enne kokkuvarisemist oma kodus, millele järgnesid mõned lootusetud haiglapäevad.
Tema kui seesmiselt uskliku teadlase maailm on lahti kirjutatud ta Vadja-publikatsioonides, iseäranis «Vadja rahvakalendris» (1969) ja raamatus «Vadjalane kätkist kalmuni» (1974). Viimase pealkiri vastab enam-vähem mõistele «ristiinimese teekond».
Kõhklused sel pikal teekonnal on minu arvates loomulikud. Nii on ka Paul Ariste kirjutanud oma päevikusse 28. oktoobril 1973: «On kahju, et ma enam pole usklik ega mõista usklik olla. Kui uskusin hauatagust elu, oli mul kergem elada. Uskusin, et pärast surmagi võin näha või tajuda, kuidas elavad mu omaksed. See usk oli ehk egoistlikki, sest arvasin, et võin kuulda, mida minust arvatakse tagantjärele. Tean nüüd, et minust ei jää midagi järele, kui elu lahkub, ega tea ma midagi, mis sünnib pärast seda.»
Kahtlemata olnuks Nõukogude okupatsiooni aegu kergem käsitleda materiaalset kultuuri. Paul Ariste uuris jonnakalt mentaalset kultuuri ja päästis koos oma õpilastega väga palju. Oma mälestustes ta ei esita seda nagu suurt elutööd. Tema töö pärijatele see töö aga suur on.

Peeter Olesk,
kirjandus­teadlane