Kaduvad ja kadumatud aarded

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. Lk 10:16 

Jeesus jutustas kord tähendamissõna taevariigist, milles ta võrdleb taevariiki põllusse peidetud aardega, mille keegi mees põllumullast avastas. Ta peitis selle uuesti ning „läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu“ (Mt 13:44). 

Kõrvaltvaatajale tundub see meeletu teona. Kuigi Jeesuse sõnadest ei selgu, milline see põllutükk oli. Kas ta oli hea mullaga või kivine, oli see suur või väike. Kuid müüa ära kõik, et osta põldu? Kõrvaltvaataja ei tea, mis muudab põllu tolle mehe jaoks nii ihaldusväärseks. Nad ei tea aardest.

Sama üllatuse ees on täna paljud, kelle lähedased on leidnud Jeesuse. Mida nad temas leiavad? Mis innustab lähedasi mõnikord radikaalseltki oma elu muutma? 

Jeesus ütleb tähendamissõnas, et tõelised väärtused ei ole alati silmaga nähtavad. Ja see, mida inimene peab esikohal olevaks, võib osutuda teisejärguliseks. 

Täna esindavad Kristust siin maailmas tema koguduste liikmed – kuigi tahaks öelda: Kristuse ühe kiriku liikmed. See üks kirik on täna jagunenud paljudeks harudeks. Kuid sellele vaatamata on võimalik temas leida Kristust, nagu ta ise ütleb: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind.“ (Lk 10:16)

Tema osutab aardele, mida silmaga ei näe, kuid mille olemasolu võime usus aimata. Tema osutab võimalusele olla koos Kristusega teises olemises.

Nii võib ka Paulus kirjutada: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.“ (Fl 3:13–14)

Joel Siim