Vooludest kirikus – enne ja nüüd 7. osa

7.

Selle juures tuleb meeles pidada, et Meie Kiriku näol on jätkuvalt tegemist vaid ühte usulist maailmavaadet esindava väljaandega luteri kirikus. Suurem tähelepanu on lisanud selle tegijatele siiski jõudu ja enesekindlust, et näidata kirikus ja ühiskonnas toimuvat aina teravama võitlusena ning seejuures võtta endale voli kõneleda kõikide kristlaste nimel. Meie Kiriku sõnumit on aidanud võimendada ka Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning väljaanne Objektiiv, mille peatoimetajana Vihuri aastatel 2015–2018 tegutses.  

Kristlaste nimel kõnelemises peitub omamoodi paradoks: ehkki kõik vaimulikud ja kirikuliikmed ei jaga sugugi Meie Kirikus avaldatud seisukohti, suudab Meie Kirik oma vaadete esitamise kaudu kirikus toimuvat diskussiooni siiski juhtida. Oluline on kiiresti ja aktiivselt reageerida ning olla kogu aeg debati keskel. See on Veiko Vihurist teinud luteri kiriku tähtsaima suunamudija. 

See avaldus eriti ilmekalt viimaste valimiste eel, kui Veiko Vihuri ütles otsesõnu, milliseid erakondi kristlane pattu tegemata valida ei tohi. Kui õpetaja Triin Käpp seepeale teatas, et Vihuri esindab äärmuskonservatiivsust, võttis ootuspäraselt tuld ka ülejäänud Meie Kiriku tuumik ja avaldas Eesti Kiriku veergudel vastulause. Tegelikult ei ole võimalik Meie Kiriku tuumikul kogu kristlaskonna ega kogu luteri kiriku nimel sõna võtta ja selles mõttes esines Harald Põld 1920. aastatel ausamalt, tunnistades, et ta esindab vaid ühte teatud suunda luteri kirikus. 

Vaidluste kontekstis on ju ilmne, et kogu kirik Meie Kiriku tuumikuga ei nõustu, vaid tegemist on ühe vooluga kirikus, mis toetub konkreetsele usulisele maailmavaatele. Oluline on meeles pidada sedagi, et ehkki praegu esineb Meie Kiriku tuumik kiriku kehtiva õpetustraditsiooni kaitsjana, oli 2000. aastate alguses aeg, mil just Meie Kirik soovis naiste ordinatsiooni küsimust muutes kiriku senist õpetustraditsiooni muuta.

Sellele vaatamata on praeguses väärtusküsimuste debatis just see vool, kes traditsioonilist abielukäsitlust kaitseb, end ainsana rohkem või vähem määratlenud. Kui abielu ja samasooliste kooselu küsimuses võib see vool olla ühtne, siis naisvaimulike küsimuses jooksevad rajajooned teisiti ja liturgiauuenduse küsimuses hoopis kolmandat moodi. Nii oli see ka 1920.–1930. aastatel, kui liberaalse voolu juht Theodor Tallmeister ja üks kiriku konservatiivsemaid vaimulikke Nathan Aunverdt üritasid 1920. aastate alguses koos õpetajate ametiriietust muuta, olles samal ajal kardinaalselt erinevatel teoloogilistel seisukohtadel. Mõni teema ühendab, samal ajal kui teised teemad lahutavad.

Kui spektri ühes ääres on Meie Kirik, siis teises ääres on need, kelle arvates võiks väärtusküsimustes läheneda Skandinaaviamaade, Inglise ja Saksa kirikutele. Kiriku õpetustraditsioon on kogu kiriku eksistentsi vältel muutunud, ehkki Kristuse kuulutuse põhitõed on püsinud muutumatutena. Õpetustraditsiooni ajatu antuse kõrval juhitakse selle seltskonna poolt tähelepanu ka võitlusmeetoditele ja tituleeritakse Meie Kiriku vaateid kokkuvõttes fundamentalistlikeks. Sellel grupil oma väljaanne ja katusorganisatsioon puudub. Nende kahe rühma vahele jääb ülejäänud osa kiriku liikmeskonnast, kes, nii nagu 1920.–1930. aastatel, pole valmis kirikus aktsepteerima kiireid muutusi, aga ei lähe samal ajal kaasa Meie Kiriku tuumiku range katoolse hoiakuga luterlusega ja nende võitlusmeetoditega. 

See on kaasa toonud kartuse, et nii nagu saja aasta eest, võib ka lähimas tulevikus kirikus tekkida lõhe. Sellele juhtis 2021. aastal tähelepanu ka peapiiskop Urmas Viilma, kui ta märkis ühelt poolt küll seda, et luterliku teoloogia seisukohast pole praegusel ajal keskseks kujunenud abieluküsimus õndsusküsimus, aga teisalt kutsus diskussiooni päevakajaliste teemade üle pidama nii, et kirikus lõhet ei toimuks ja austataks eri seisukohtadel olevaid kirikuliikmeid. 

Oluline tähelepanek 1920.–1930. aastatest on see, et kumbki grupp ei kao kirikust kuhugi, aga leida tuleb mingi kesktee. 1920. aastatel oli selleks ühelt poolt protestantliku saba maha raiumine ehk õpetusaluste paragrahvi tagasipööramine vanale rajale ja teiselt poolt Harald Põllu ettepaneku luua usuliselt ühetaoline Vaba Sinodi praostkond maha hääletamine. Selle käigus kirik küll kannatas, aga vaatamata tormilistele vaidlustele suudeti suuremad vastasseisud ületada. Kirikust lahkus vaid üks konservatiivne vaimulik, Saaremaal Kuressaares tegutsev Nikolai Bäuerle, kes moodustas omaette koguduse ja suhtles Soome tunnistuslike luterlaste koguduste ja Missouri sinodiga. Kui viimaste esindajad 1928. aastal Tallinnas viibisid, võõrustasid neid siiski ka Vaba Sinodi koguduste vaimulikud eesotsas Harald Põlluga. 

Ajaloo valguses on oluline tähelepanek seegi, et kui üks vastasseis ületatakse, võib see peagi avalduda hoopis teises vaidluses, näiteks liturgiauuenduse või piiskopkondade küsimuses, ja uute vaidluste käigus rebitakse lahti vanade vaidluste haavad. Ent ilma teoloogilise aruteluta küpsevad vastasseisud veelgi teravamaks ja lõhe tekkimine kirikus aina süveneb. 

(Lõpp.)

Priit Rohtmets

kirikuloolane