Ülestõusnu tunnistajad

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.                                                                            1Pt 1:3

Üks muistne lugu räägib kahest mungast, kes kulutasid väga palju aega arutlustele, milline võiks olla taevariik. Nad leppisid kokku, et see, kes neist sureb esimesena, püüab end teisele unes ilmutada ja öelda kasvõi ühe sõna: kas taevariigis on kõik samamoodi (taliter) nagu siin või teistmoodi (aliter) kui siin. Üks neist surebki ja ilmub teisele unes, öeldes kaks sõna: Totaliter aliter – taevariigis on kõik täiesti teistmoodi.

Kristlane elab lootuses. Kristuse ülestõusmisest alates on kristlase päralt lootus, et kõik ei pea jääma nii, nagu ollakse harjunud. Tühi haud, veel enam naiste ja jüngrite kohtumised Ülestõusnuga veensid tema omasid, et kõik ei ole enam endine.

Jaa – väga palju oli endine. Ka Jeesus oli endine. Ta oli vaieldamatult äratuntav, ta rääkis jüngritega, sõi koos jüngritega, teda oli võimalik katsuda – ta ei olnud viirastus. Kuid midagi oli temas jäädavalt muutunud: ta võis ilmuda suletud ruumidesse, ootamatult kaduda, läbida hetkega pikki vahemaid, jääda võõraks, kuni mõni tuttavlik žest ilmutas, kes ta on.

Ja nüüd kirjutab Johannes: „Kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased.“ (1Jh 3:2) See ongi kristlase lootus: olla kord Jumala poolt uueks loodud, olla samasugune ja päris teistsugune ühekorraga, olla oma ja täiesti uus.

See on, kui mõelda Paulusele, kes omakorda peab silmas Jesajat (1Kr 2:9; Js 64:3), ennenägematu, -kuulmatu ja enne mitte mõeldud. See on midagi täiesti teistsugust, mille kirjeldamiseks praegu puuduvad meil mõisted, sõnad ja võime. On vaid vihjed otsekui tuhmis pronkspeeglis heiastumas. Niikaua kui elan, loodan.

Joel Siim