Kristus on surnuist  üles tõusnud

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!                                             Ilm 1:18

Kristuse surmavalda laskumise ikoonil on Ülestõusnu jalge all kujutatud surmavalla maha murtud uksi ning lukke, kette, riive ja võtmeid seal ümber maas. Kristus on haaranud kinni Aadama ja Eeva käest ning juhib neid surmavallast välja.

Surmast on teinekord lihtsam rääkida kui ülestõusmisest. Ühel või teisel kombel on igaüks puutunud kokku surmaga. On kogemused, mälestused ja ettekujutused. Ja siiski – surm oma vankumatuses on hirmutav ja aukartust tekitav. Ilona Laaman on tabavalt luuletanud:

küllap sõna „surm“ moodustati enne sõna „elu“

on ju surm rabavam ja mõjusam elust 

Surm on kooskõlas meie kogemustega. Ülestõusmine aga läheb vastuollu sellega, mida teame, läheb vastuollu sellega, mida nimetame „terveks mõistuseks“ ja mis ütleb, et „sealt“ enam tagasi ei tulda. Tühja haua nägeminegi ei veena Jeesuse lähedasi milleski. See täidab Maarja Magdaleena kahtlustega. Ning hauda sisse läinud Johanneski võib „näha ja uskuda“ üksnes seda, et Jeesuse ihu seal enam ei ole. On palju erinevaid põhjuseid, ja palju loogilisemaid kui ülestõusmine, miks Jeesuse ihu seal ei ole. Alles kohtumine ülestõusnud Jeesuse endaga tõi selguse: „Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes,“ märgib Johannes (Jh 20:20).

Ülestõusmine annab elule ääretu julguse ja kindluse. Nii mõnigi kord puutume elus kokku olukordadega, mida lõpuni ei mõista. Oleme sunnitud taluma ääretut ebaõiglust või õnnetusi. On küsimusi, millele ei ole inimmõistusega võimalik vastata. Kuid see ei tähenda, et vastuseid ei oleks olemas. Paljusid asju mõistame lõpuni alles teisel pool elu ja surma piiri. Jeesus oli esimene, kes tuli tagasi „sealt“.

Joel Siim