Jumala armu kool

Paastuaeg ei ole pelgalt periood kirikuaastas. Paastuaeg on Jumala armu kool. Paastuaja suur väärtus on tuletada meile meelde asiste inimeste maailmas nii kiiresti ununema kippuvat tarkust – loobumise kaudu leiad päriselt.

Vahel mõni küsib sinu käest, et mis see kirikus käimine sulle annab. Me oleme ju nii harjunud turu peal elamisega, et kõigel peaks justkui hind olema. Vaimulik elu aga on hindamatu. Seepärast ei saagi me rääkida sellest, mida usuteel käimine meile annab, vaid pigem sellest, millest ilma jääme. 

Tänapäeva inimesel ei ole probleem selles, et tal oleks liiga vähe. Ka vaimseid praktikaid, ka neid kohti, kust leida meelerahu, vaimulikku kasvamist, pühakirju, mida uurida, ja palveid, mille vastuseks on imed … Meie linnad on täis kogudusi, kus lubatakse haigete tervenemisi ja murede lahendamisi. Maailma suurimad gurud ja vägevaimad pastorid on nutitelefoni kaudu meie taskutes. Mida on meil veel pakkuda? Karismaatilisemaid jutlusi, innukamat ülistust, ekstaatilisemat palvet …?

Paastuaeg tuletab meelde, et inimene ei vaja mitte rohkem, ja ei ole seda õigupoolest kunagi vajanud, vaid lahti laskmist. Meie probleemiks ei ole mitte see, kui palju meil on, vaid see, kui väga me klammerdume selle külge, mida meil on, või ka selle külge, mida meil pole. Mõni vaene võib raha küljes rohkem rippuda kui see, kellel on palju vahendeid. Mõni taimetoitlane mõtleb oma eituses lihast rohkem kui keskmine omnivoor.

Luterluses on paastuaega suhtutud erinevalt. Viimastel aastasadadel mitte kuigi hästi. „Luterlane paastub kuni pada tulel,“ lugesin kusagilt. Ehk et meil on õpetus sellest, kuidas üksnes usu läbi saame õndsaks ning kõik vagad teod ja tavad on ebaolulised. Ja siis oleme tegelikult saanud nendeks, kes oma usust on teinud vaga teo ja muretsevad eneste õndsakssaamise pärast rohkem kui kõik katoliiklased kokku. Sest kes ütleb, et sellest usust ikka piisab.

Haige lapse isa oli kord Jeesuse ees ja palus, et too tema lapse terveks teeks, kui vaid võiks. Jeesus ütleb, et kõik on võimalik sellele, kes usub. Lapse isa hüüab seepeale: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“ (Mk 9:17jj) Ehk et isegi usust ei piisa. Sest usku lihtsalt ei ole. Matteuse evangeeliumis kõneleb Jeesus sama langetõbise tervendamisloo juures sellest, et kui meil oleks usku sinepiivakese võrra, võiksime öelda mäele: „Siirdu siit sinna!“, siis ta siirduks, ja miski ei oleks meile võimatu. (Mt 17:20) 

Sellest on üsna ilmne, et me kõik oleme uskmatud ja kui tõesti saadaks usust õndsaks, ei saaks me keegi sellele loota. Ka usu külge klammerdumisest tuleb meil lahti lasta. Ja siis ei olegi meil enam mitte midagi. Ja see ongi paastuaja kauneim kingitus – meil ei ole enam mitte midagi, Jumalal on aga kõik. Meie ei suuda talle anda usukübetki, tema aga annab meile oma Poja. Just selliselt on paastuaeg Jumala armu kool. Meil ei ole sellele armule midagi lisada, küll aga on meil võimalik seda armu tundma õppida. Ja kes ristiinimene tahab olla, teisiti ei saagi.

Ladina keelest pärit sõna distsipliin on oma algupäraselt tüvelt tugevalt seotud õppimisega. Disciplina just õppimist tähendabki ja discipulus ei ole keegi muu kui õpilane. Nii on päris vältimatu, et õppimiseks vajame korda, distsipliini. Vajame paastumist.

Matteuse evangeeliumi üks hilisemaid ümberkirjutajaid on küllap väga teadlikult lisanud ülal viidatud langetõbise poisi tervendamise loo lõppu, et „see tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega“ (Mt 17:21). Muidugi ei ole siin juttu mingitest konkreetsetest palvetest, vaid palvest kui hoiakust. Palve on selline hingehoiak, mis teeb ruumi Jumalale. Siiralt ja tõsiselt palvetav inimene ei praali ju sellega, kui tubli ta on ja kui vaga. Ta räägib pigem sellest, mis ta pole ja kui väga ta vajab kellekski saamiseks Jumala puudutust.

Paastumine on taolist palvehoiakut väga loomulikuna toetav distsipliin, praktika. Paastuja küsib just armu poole teel oleva inimesi küsimusi. Mitte mida ma sellest saan, vaid millest ma loobuda võiksin. Mida ma võiksin jätta söömata? Mida ma võiksin jätta tegemata? Mida ma võiksin jätta ütlemata? Mida ma võiksin jätta mõtlemata? Ikka selleks, et Jumalale oleks rohkem ruumi ja me tema armu veelgi enam tunda võiksime.

Hea on paastuda salaja, vaikselt ja ilma suure lärmita. Jeesus hoiatab õigesti, et meie paast ei saaks mingiks teistele näitamise asjaks (Mt 6:16). Paastume ikka selleks, et ise rohkem näha, mitte et teised näeksid. Ja ehk ka Isa taevas. Aga see, tänu Jumalale, ei ole enam meie kätes.

Tauno Toompuu

Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja