Eluleib

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!     Jh 12:24

Looduse vaatlemise kaudu õpib inimene tundma veel ühte Jumala paradoksi: selleks, et saada, tuleb loobuda; et elada, tuleb surra. 

Ma olen sageli mõelnud suurtele muusikutele ja kunstnikele, andekatele meistritele, keda kaasaegsed ja järeltulevad põlved imetlevad. Leonardo ja Bach, Michelangelo ja Pärt ning tuhanded teised. Kui nad oleksid vaid kirjutanud sahtlisse ja maalinud-voolinud oma ateljee üksinduses iseendale, siis täna me neid ei tunneks.

Neid tuntakse, sest nad loobusid. Nad ei pidanud neile kingitud annet iseenda omaks, vaid jagasid seda laiali. Nad teenisid ja teenivad oma andega kaasinimesi. Ja see annab neile teatud mõttes surematuse.

Jeesus võrdleb ka iseennast viljateraga. Selleks, et põllult saaks koguda uusi viljaterasid, peab nende n-ö esivanem surema. Ta peab langema mulda, et idaneda, võrsuda, õitseda, viljuda.

Jeesus läheb ristisurma teed, et olla olemas paljude jaoks. Oma äraandmisööl seab ta Uue Lepingu söömaaja, et ta oleks igatsejate jaoks igal ajal ja kõigis paigus leitav leivas ning veinis. Teda murtakse ja teda jagatakse laiali, et koguda kogudus kokku. 

Tõenäoliselt 2. sajandi keskpaigast pärineva „Kaheteistkümne apostli õpetuse“ leiva õnnistamise palves öeldakse: „Nii, nagu see leib oli laiali hajutatud üle mägede ja on saanud kokku üheks, nõnda kogutagu Sinu kogudus maa äärtelt Sinu riiki.“ (IX,3–4)

See on võimalik tänu Jeesusele Kristusele, kes loobus sellest, millele temal oli õigus, kes ilmutas meile Jumala paradoksi: et saada, tuleb loobuda; et elada, tuleb surra.

Joel Siim