Issand on lähedal

Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Issand on ligidal!                                             Fl 4:4,5b

Apostli toon kirjas filiplastele on üllatav. Kiri on saadetud ilmselt Roomast, kus apostel on vangistuses. Tema üle oli kohus peetud, ilmselt surmaotsuski välja kuulutatud, ja nüüd ootas ta selle täideviimist. Sellises olukorras ootaks teistsuguse tonaalsusega kirja: tagasivaadet elule, hüvastijättu. Kuid Pauluse meel on helge ja ta kutsub teisigi olema rõõmsad.

Paul Claudel alustab oma näidendit „Siidking“ peategelase sisemonoloogiga. Piraadid on ta kinni võtnud, plangu külge sidunud ja üle parda visanud. Nüüd hulbib ta lainetel ja arutleb, et tal on tegelikult kaks võimalust: kas püüda end kuidagi vabaks võidelda ja ujuma hakates omaenda jõule lootes kuhugi välja jõuda või jääda plangu külge seotuks ja loota, et lained kannavad ta kaldale. 

Nii mõnigi kord tundub keset raskusi, et Jumal on su maha jätnud. Et sa oled kõikide poolt hüljatuna visatud keset mässavaid laineid, mis püüavad sind enda alla matta ja uputada.

Paradoks on selles, et niisugustel hetkedel on Issand sulle eriliselt lähedal. Ta kannab ja hoiab sind. Niisugustel hetkedel, mil Issand tundub olevat selja pööranud, on kõige olulisem temast mitte lahti lasta. Vastupidi: haara temast veel kõvemini kinni. Ja siis tunned sa erilist rõõmu.

Sest muistne prohvet annab teada Päästja nime: Immaanuel, Jumal on meiega (Js 7:14; Mt 1:23). Ja tema tõotab: „Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:20)

Joel Siim