Otsida taas usupuhastuse aardeid

Käesoleva aastatuhande algus on Eesti luterlikule kirikule heldelt pakkunud mitmeid emakeelseid raamatuid, mis räägivad Martin Lutherist ja tema usuõpetusest. Olgu näitena nimetatud Lutheri tekstide kogumik „Valitud tööd“ (2013), Scott H. Hendrixi elulooline „Martin Luther. Reformaator ja tema visioon“ (2018), Arne Hiobi „Martin Luther ja protestantlik reformatsioon“ (2017), sama autori „Luterliku dogmaatika alused“ (2013) – ja muidugi EELK õpetuslik alustekst „Luterlikud usutunnistuskirjad“ (2014). 

Nimetatud kirjandusele lisandus äsja Timo Junkkaala teos „Õige valesti mõistetud Luther“, tõlkijaks Urmas Oras. Raamatu autor (sündinud 1948. aastal) on Soome luterliku kiriku vaimulik, teoloogiadoktor ja Helsingi ülikooli kirikuajaloo dotsent. Ta on aastaid töötanud mitmetes Soome misjoni- ja piibliõppe organisatsioonides ning kuulub muu hulgas Soome Kirjanike Liitu. Junkkaala esindab vaadetelt traditsioonilist, alalhoidlikku luterlust. 

„Õige valesti mõistetud Luther“ on omamoodi luterlik käsiraamat, mis annab lühiülevaate nii Lutheri teoloogilistest rõhuasetustest kui ka tema eluloost ja 16. sajandi usupuhastuse käigust üldiselt. Raamatu neljas peatükis võtab Junkkaala vaatluse alla ühtekokku kuuskümmend kuus arvamust, väidet või lausa süüdistust Lutheri ja luterluse kohta. Kas need on põhjendatud või alusetud?

Esimeses peatükis tegeleb autor näiteks teemadega „Tööhulluses on süüdi luterlus“, „Luther võttis kõrtsilaulude viisid ja tegi neile vaimulikud sõnad“, „Luther viskas tindipotiga kuradit“, „Luther oli antisemitist“, „Luther asutas uue kiriku“ jt. Teises peatükis vaadeldakse Lutheri elulugu ja usupuhastuse põhisündmusi puudutavaid väiteid, näiteks „Piksetorm, surmahirm ja klooster tegid Lutherist usupuhastaja“, „Usupuhastus jäi poolele teele“, „Luther oli süüdi nii talupoegade mässus kui ka selle verises mahasurumises“ jt. 

Kolmandas peatükis tuleb esile Lutheri suhtumine Püha Vaimu töösse, samuti selgitab Junkkaala Lutheri arusaama ristiteoloogiast ja sakramentidest, näiteks „Luther ei mõistnud Püha Vaimu tööd ja pühitsust“, „Usuga kaasnevad tervis ja edu“, „Sakramendid on luterluses katoliiklik igand“, „Inimest tuleb ristida alles pärast usuotsust“ jt. Viimases peatükis selgitab autor samuti mitmeid mõtlemapanevaid arvamusi luterluse kohta: „Ligimesearmastus on tähtsam kui usk“, „Samasooliste abielu sobib kokku Lutheri õpetusega“, „Õigeksmõistuõpetuses on jõutud üksmeelele“, „Paavst on antikristus“ jt. 

Lõpuks võtab Junkkaala vastata küsimusele, kas Lutheril oli kõiges õigus. Ta kirjutab: „Mõnedele on Luther selline autoriteet, et neil on raske tunnistada tema eksimist mõneski asjas. Tegelikult eksis Luther siiski korduvalt. Ta oli sellest hästi teadlik ja oleks isegi soovinud, et tema varajase perioodi raamatud oleks ära põletatud. Tal tuli vahel kahetseda liiga teravaid väljendeid.“ (Lk 166) 

Raamat „Õige valesti mõistetud Luther“ on kirjutatud luterlust positiivselt hindavas võtmes – ja on sellisena luterliku usuõpetuse apoloogia 21. sajandil. Junkkaala vastab luterluse kohta esitatud väidete ja arvamuste kolmele suunale: katoliiklikule, reformeeritud ja liberaalsele. Kahte esimest tundis juba Luther, kolmanda suhtes võtab Junkkaala ise seisukoha. Silma hakkab seegi, et raamatu autor on küllaltki ettevaatlik viimase paari aastakümne oikumeeniliste lähenemiskatsete osas luterlaste ja katoliiklaste vahel. Juba teose sissejuhatuses söandab ta küsida: „Kas 500 aastane lahutatus on lõppemas? Kui nii, siis kas see tähendab, et usupuhastuse eesmärgid uuendada katoliku kirikut on teoks saanud, või hoopis, et Lutheri eksis?“ Ja jätkab sealsamas: „Alles siis, kui oleme endile selgeks teinud, mida Luther tegelikult silmas pidas, võime vastata küsimusele, kas on põhjust usupuhastuse aardeid uuesti otsida või matta kogu usupuhastus lõplikult maha.“ (Lk 10) 

Arvan, et Timo Junkkaala kirjutatud raamat on väärt materjal Martin Lutheri, tema teoloogia ja usupuhastuse teemade üle järelemõtlemiseks. Vähemalt nende jaoks, kes peavad luterlikku kirikut kalliks, tasub see kindlasti lugemist. 

Marek Roots,

vaimulik