Kui jumalasõna ümber koondus mitu tuhat huvilist

Septembrikuu lõpupäevadeks saime kutse osaleda lestadiuslaste suurel mihklipäeva palvekoosolekul Põhja-Karjalas Joensuus.

Külaskäigu eel sirvisin Kaarlo Castreni raamatut „Põhjamaa suur ärataja Lars Levi Laestadius“ ja püüdsin leida teavet nende liikumise kohta ka internetist.

Saami päritolu

Lars Levi Laestadius (1800–1861) oli saami päritolu Rootsi luterlik pastor ja jutlustaja, botaanik ja usundiuurija, kes pärast 1844 toimunud usulist ärkamist rajas lestadiusluse nime all tuntud luterliku äratusliikumise.

Laestadius sündis Rootsi kõige põhjapoolsema maakonna Norrbotteni lääneosas mägipiirkonnas. Oli pärit vaesest perest. Tema isa elatas oma peret kalapüügi, jahi ja tõrvaajamisega. Emakeeleks oli rootsi keel. Aastal 1825 asus õppima teoloogiat Uppsala ülikoolis. 1825 ordineeriti luteri kiriku vaimulikuks. Abiellus saami naise Brita Caj-sa Alstadiusega ja neil oli 12 last. 1926. aastast sai temast Rootsi kõige põhjapoolsema koguduse Karesuando pastor. 1849 asus elama Pajalasse, kuid seal koges ta rahva vastuseisu temale omasele jutlustatavale radikaalsele eetikale ja moraalile. 

Aastast 1853 hakatigi kohaliku piiskopi otsusel jumalateenistusi pidama lestadiuslastele ja teistele kristlastele eraldi. Omandades soome ja põhjasaami keele, tegutses Laestadius jutlustajana ka väljaspool oma kogudust. 

Lestadiuslus jäi kogu aeg Rootsi riigikiriku piiresse ega eraldunud sellest kunagi. Vaimulikuna tegutses Laestadius elu lõpuni. Kui ta suri, jätkas lestadiusluse juhina Johan Raattamaa. 

Tuntuimad vanalestadiusluse tunnusjooned on eksklusiivne õpetus kogudusest, pattude andestus sõnadega „Jeesuse nime ja vere läbi on kõik patud andeks“ ning muu hulgas televisioonisaadete, teatri, raseduse vältimise, homoseksuaalse käitumise, alkoholi tarvitamise ja abielueelse suguelu vastalisus.  

Hea läbikäimine

Viimastel aastatel on tõhustunud kontaktid Soome lestadiuslaste ja mitmete Saaremaa koguduste vahel. On saanud lausa traditsiooniks, et kui nad taas tulevad, siis reede õhtupoolikutel toimuvad vaimulikud koosolekud (seurad) Tiirimetsa palvelas ja laupäeva ennelõunal Jämajas. Koosolekud toimuvad veel Kuressaares, Pühas ja Kihelkonnal. 

Need on tõsise vaimuliku sisuga osaduskoosolekud (nii olen seda nimetanud mina), kus loetakse alati ette üks Lars Laestadiuse jutlus. Keegi jutlustajatest peab ka jutluse järgnevaks pühapäevaks antud kirjakohale. Üheskoos tervitatakse üksteist vaimulike tervitustega, lauldakse vaimulikke laule, palvetatakse. Et jutlustajad on soomlased, tõlgitakse tekst eesti keelde.

Ühtse jumalalaste perena

Septembrikuu lõpupäevadeks saabunud kutset vastu võttes leppisime tõdemusega, et me ei tea, mis meid täpselt ees ootab.

Sõitsime kahekesi koos Jämaja koguduse juhatuse esimehe Maili Õigemeelega. Sõit oli pikk ja kolmest nädalalõpu päevast kaks kuluski sõiduks sinna ja tagasi. Kutsujad olid korraldanud transpordi alates Helsingist ja kõik sujus suurepäraselt. Saime olla kohapeal ühe pika päeva – laupäeva. 

Muljed on vägevad. Kohata jumalasõna juures ca kolme tuhandet usklikku inimest, kellest kindlasti pooled olid noored, seda pole minul oma senise elu jooksul õnnestunud kogeda. Lisaks vaimulikud kohtumised, vastuvõtud ja palvehetked nende külalislahketes kodudes. 

Oma väheste teadmiste tõttu oli mul päris palju küsimusi nende traditsioonide, palvuste ülesehituse jne kohta, millele nad kannatlikult selgitavaid vastuseid andsid. 

Jäi silma, et nendes kodudes polnud kohta teleril, TV ongi tabu nende jaoks. 

Veeojade äärde istutatud puuna

„Kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?“ See on Jeesuse tõsine sõna, mida olen kuulnud murelikul häälel juba mitu aega üht oma koguduse eakamat liiget lausuvat. See küsimus on pannud ka mind ennast korduvalt mõtlema sellele, miks on lood usuga Jumalasse meie ajal nii leiged. Kas ikka on neid, kes võtavad veel Piiblit ja usku täie tõsidusega?

On ju meil inimestena tihti kiusatus vastu võtta Piiblist see, mis on meile meelepärane, ja unustada või mööda hiilida sellest, mis meile ei meeldi. Kuid elu aluseks on kogu Jumala Seadus – Piibel selle esimesest lehest viimaseni.

Niisugune tõsimeelsete usklike inimeste rohkus Jumala sõna juures, mida me kogesime Joensuus, hämmastas üliväga, seda igati positiivses mõttes. Näha oma silmaga erinevas eas inimesi – imikuealisi ja väikelapsi oma emade põlvedel, sealsamas noori, keskealisi ja ka kõrges eas vanureid tervete perekondadena, ühtse suure jumalalaste perena, suure kogudusena. Kiitmas ja ülistamas Jumalat.  

„Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.“ (Ps 1:1–3)

Tänumeeles taevasele Isale selle imelise kogemuse eest ja vastuvõtjatele nende lahkuse eest.

Anu Konks, 

Jämaja ja Anseküla õpetaja