Jeesuse saadikud

„Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Aga see ei saanud sõnagi suust.            Mt 22:12

Kui kõrge Kuningas teeb pulmapeo, siis see tähendab: nüüd liituvad inimlik ja jumalik – viimaks ometi! – tervikuks. Ooteaeg on läbi, enam ei saa poolt valida, maailm viiakse lõpule. Kihluspidu, pulma või abielu kasutatakse võrdpildina Jumala ja inimese, Jumala ja tema rahva suhte kohta. See on suur rõõmupidu, kui Isa ja ta lapsed on taas koos. Ja pulma, tollesse ajaloo lõpu pidusse on kutsutud kõik. Põhimõtteliselt kõik, isegi „halvad“, kellest tundub, et nad seda küll ei vääri. Kuid pulmakutsest peo endani on veel väheke aega …

Jeesusega on Jumala ja inimese lahusolek juba ületatud. Juba on inimene kutsutud Jumala peole, aga kaugeltki mitte kõik pole paraku võtnud kutset kuulda. Juba Jeesuse oma rahvas andis ta ära ega tahtnud teda, vaid ainult „vähesed olid valitud“. Ja paljud ei võtnud kutset kuulda seepärast, et parajasti oli – nagu ikka – muud tähtsamat teha. Ja oli ka selliseid, kes kutsetoojaid mõnitasid ja tapsid. Ei tohi kunagi tappa sõnumitoojat, et ei järgneks midagi hullemat! Tähendamissõna pulmapeost näitab veel seda, et meie, inimesed, võime küll hinnata kedagi halvaks nõnda, et teda me küll taevariiki sisse ei laseks, kuid Jumal nii ei arva. Tähtis on hoopis muu.

Määravaks saab seal midagi sootuks teist. Kas inimene on Jumala peo jaoks vastavalt riides? Kas ta on viitsinud järgida dresscode’i? Just nimelt viitsinud, sest palve ja pühakiri, jumalateenistusel kirikus enda vaimne laadimine ja armastusteod – need on ju põhimõtteliselt kõigile kättesaadavad ja võimalikud. See kõik kaunistab inimest nagu pidurõivas.

Meelis-Lauri Erikson