E.E.L.K. Lõuna-Rootsi koguduse kuus aastakümmet

Aastapäevadega seoses on kombeks vaadelda seljataha jäänud sündmusi ja elukäiku. Kuuskümmend aastat on pikk ajalõik. Kõigi mälestuste, töö ja tegevuse meenutamine läheks pikale. Püüan  anda ülevaate lühidalt erinevatest vaatevinklitest: liikmeskond, juhatus, majandus, õpetajad ja erilised sündmused.

Esimene aastakümme 1945–1954

Arvestades usulise teenistuse vajadusega, ulatas Rootsi kirik abistava käe meie põgenikele, jagas pika Rootsimaa kuude piirkonda ja lubas tööd igas piirkonnas ühele õpetajale. Lõuna-Rootsi piirkonna õpetajaks sai energiline endine Jõelähtme koguduse õpetaja Elmar Petersoo, kes asus teenima Skåne ja Smålandi piires  laiali paisatud umbes 3000pealist eestlaskonda.

Jumalateenistusi toimus ligi kahekümnes erinevas kohas. Kahjuks lõppes Rootsi kiriku toetus 1946. a kevadel ja eesti kogudused muutusid iseseisvateks ja isemajandavateks. Suure väljarännu aastatel 1949–50 paremate töökohtade otsingul oli eestlaste arv vähenenud umbes poole võrra. Samaaegselt  elati üle erinevaid kohanemisprobleeme ja kirikutülisid.

Kui õpetaja lahkus 1951 Kanadasse, eksisteerisid Lõuna-Rootsis kindlad kuulutuspunktid Höganäsis, Helsingborgis, Landskronas, Lundis, Olofströmis ja Malmös. Hiljem liitusid Jönköping ja Kopenhaagen. Tagasihoidlikku 6–8kroonist liikmemaksu tasujate arv kõikus 600–700 vahel. Juhatus asus Lundis ja esimeheks oli Voldemar Peterson. Suurimaks mureks oli väga nigel majandus.

Teine aastakümme 1955–1964

Nõukogu koosolekul 1955. a 13. märtsil tähistati koguduse aastapäeva ja konstateeriti: «10 aastat organiseerimistööd, alates esimesest ettevaatlikust algusest on viinud kindla ja tugeva omanäolise koguduse loomiseni. Tegu on ühe kogudusega, mis koosneb kaheksast iseseisvast väikekogudusest ehk pihtkonnast ja hõlmab suurt maa-ala Lõuna-Rootsis ja Taanis. See on Eesti kirikuajaloos esimene kogudus, kelle piirid ulatuvad kahte erinevasse iseseisvasse riiki.» 10–12kroonist liikmemaksu tasuvaid liikmeid on kaheksa pihtkonna peale kokku  500 ümber. Jätkuvad mured majanduse vallas.»

Juhatuse esimees Harry Siimre elas Helsingborgis, teised liikmed hajutatult eri pihtkondade juures. Koosolekud toimusid  Lundis. Õpetajaks oli Lundis elav praost Hjalmar Pöhl.

Tähelepanuväärseks sündmuseks oli Rootsi praostkonna kolmas ja esimene sinod väljaspool Stockholmi, mis toimus 3. nov 1957 Lundis paljude õpetajate ja koguduste saadikute osavõtul.

Samasse aastakümnesse langeb ka meie «kuldne aasta». 1958. a 24. veebruaril anti Lundis Kloostri kirikus koguduse kingitusena oma õpetajale praost  Pöhlile üle kuldne ametirist. Sama  aasta 2. nov toimus järgmine kuldristi jumalateenistus samas kirikus, kus anti üle Gotlandi koguduse kingitus oma õpetajale Elmar Tõldsepale.

Kolmas aastakümme 1965–1974 

Õpetaja Hjalmar Pöhli äkiline surm tõi kaasa raskusi korrapärasele tööle. Uueks õpetajaks ja ainult aastaks tuli Artur Kõdar. Tema lahkumise järel algas kogudusel pikk aastate rida, kus tuli leppida kaugelelavate külalisõpetajatega, Richard Koolmeister Västeråsis (1966–1968) ning Jaan Rebane Värmlandis (1969–1972).

Õpetajate sõidukulude suurenedes tõusis liikmemaks erinevaks: 16 kr pensionäridele ja 32 töölkäijatele, kuid sellest ei olnud küllalt, majandusprobleemid jätkusid. Höganäsi pihtkond ühines Helsingborgiga.

Koguduse esimehed vaheldusid kiiresti. Aastakümne sees olid lühemat või pikemat aega esimeesteks Aadu Toomes, Lund; Villem Koern, Höganäs ja Johannes Mereväli, Kopenhaagen.

Neljas aastakümme 1975–1984

Liikmeskond kõikus 370–400 vahel. Ootamatult sai kogudus Ameerikast ajutiseks õpetaja kohustetäitjaks Lundis elava energilise  Karl Laantee (1974–1979). Töö muutus intensiivsemaks ja palju kulukamaks.

Liikmemaksu tõsteti 16 kroonilt 20-le ja 32 kroonilt 40-le. Sellest ei jätkunud, appi tuli riik. (Rootsi riigipäeva otsusega loodi riiklik toetussüsteem võõrastele usuühingutele väljaspool Rootsi riigikirikut). Ka see abi ei lahendanud kõiki majandusmuresid, kuid leevendas siiski. Rootsi praostkonna 24. sinod peeti Helsingborgis 1981.

Koguduse esimeestena töötasid Arnold Sergo (1974–1978) ja tema järel Heiner Erendi (1978–1989). Pärast õpetaja Laantee lahkumist täitsid õpetajate kohuseid paljud külalisõpetajad. Kui eelmisel aastakümnel oli Rootsis võrdlemisi tublisti eesti õpetajaid, siis nüüd oli nende arv kokku kuivanud ja korrapäraste jumalateenistuste kava kõikidele pihtkondadele koha ja ajaga valmistas palju muret ja telefonikõnesid.

Erilist tänu väärib põhja pool polaarjoont Jokkmokkis elav õpetaja Peeter Särgava, kes ei pidanud raskeks ette võtta rohkem kui 1500 km pikkust rongisõitu, et teenida  meie koguduse pihtkondade jumalateenistustel aastatel 1981–1982.

Viies aastakümme 1985–1994

Liikmeskonna vananemisprotsess muutus märgatavaks. Aastakümne jooksul vähenes liikmete arv 300 lähedale. Tänu riigi toetusele on majandus tasemel, mis lubab jumalateenistustel kasutada rohkem muusikat ja soliste. Praostkonna 28. sinod peeti Jönköpingis 1985.

1986 sai korda koguduse arhiiv ja see deponeeriti Rootsi Landsarhiivis Lundis. 1987. a sügisel hääbus ja kadus vaikselt  Landskrona pihtkond.

12. mail 1988 toimus Helsingborgi St Maria kirikus õpetaja ordinatsioon, kus peapiiskop Konrad Veem õnnistas õpetajaametisse pärast usuteaduslike õpingute lõpetamist  koguduse esimehe Heiner Erendi. Järgmise aasta nõukogu koosolekul valiti ta aklamatsiooniga koguduse õpetajaks.

1991. a toimus Helsingborgis Rootsi praostkonna 33. sinod, mille meeldejäävamaks osaks jäi lõuna parvel (nn tuuramine) Helsingöri ja Helsingborgi vahel. Samal sügisel, 15. novembril  toimus peapiiskop Udo Petersoo kaasteenimisel peapiiskoplik jumalateenistus Lundis. Varem oli juttu külalisõpetajate osatähtsusest koguduse elus,  selgus, et neid on olnud koguduse senise tegevuse jooksul kokku 38, neist neli peapiiskoppi. Isiklikult ei tea ühtegi teist kogudust, kus oleks olnud külalisõpetajaid samavõrra või rohkem.

Koguduse esimehena töötas edasi Heiner Erendi. 1989. a asendas teda Johannes Mereväli Kopenhaagenist, kes töötas sellel kohal kuni oma surmani 1995.

Kuues aastakümme 1995–2005

Liikmeskonna vananemine ja vähenemine jätkus. Jönköpingi pihtkond lõpetas oma tegevuse 31. detsembril 2000. Liikmete arv langes aastakümne lõpuks alla 200.

Aastal 2000 lahutati kirik riigist ja koguduse majandus halvenes, kuna riigi toetus vähenes. Aastal 2003 oli kogudusel tõeline majanduslik madalseis. Suur probleem lahenes aga Rootsi kiriku toetuselubadusega ja alates 2004–2005 võime taas vadata optimistlikult tulevikku.

10. märtsil 1996 valiti koguduse esinaiseks Eha Pöhl. Õpetajana jätkab Heiner Erendi. Aastakümnel toimus koguduses kaks õnnestunud praostkonna sinodit, 40. aastal 1998 Lundis ja  45. aastal 2003 veelkord Lundis.

Aastapäeva tähistasime kõikidele pihtkondadele ühise jumalateenistuse ja koosviibimisega  Lundis 11. septembril 2005.

Heiner Erendi,
koguduse õpetaja