EELK soovib tänada kõiki, kes kirikutöösse on panustanud

➡️ Vaata ka videouudist EELK tänab ja tunnustab kiriku teenekaid töötegijaid, toetajaid ning vabatahtlikke

Hea võimalus tänada kõiki, kes on kirikuelu sel või teisel kombel toetanud, on teha seda üks kord aastas toimuval üldkiriklikul tänujumalateenistusel. 

Aastatega on oodatud traditsiooniks kujunenud, et vastavalt kogudustest laekuvatele soovidele otsustavad kirikuvalitsus ja peapiiskop vastavalt kirikuvalitsuse juures tegutseva autasude ja sümboolika komisjoni ettepanekutele tänada kaastöölisi kirikliku tunnustusega. 

Kiriku tublide töötegijate, toetajate ja vabatahtlike tunnustamiseks on erinevaid võimalusi. EELK autasud on aumärgid: kuldrist, teeneterist, teeneteristi tunnustusmärk; tunnustuskirjad: elutööpreemia, aukiri ja tänukiri; erinevad aunimetused ja tunnustused.  

Kiriklikud autasud annab peapiiskop Urmas Viilma üle 2. oktoobril Tallinna piiskoplikus toomkirikus kell 17 algaval tänujumalateenistusel. Tänukirjad antakse üle kodukoguduses.

Eesti Kirik teeb väikese valiku nendest, keda kirik tunnustab, ning toimetus uurib muu hulgas, mida kõrge tunnustus autasustatavatele tähendab.

Eesti Kirik

Kui elutööks on koguduse hoidmine

Maie Sults Paistu kogudusest on sealsesse ellu kaasa aidanud seal, kus parajasti abi vaja. Ta on pälvinud sel aastal EELK aukirja.

Maie Sults on olnud juhatuse esimees, aga kuulub ka praegu juhatusse, olles nii mõnelegi eeskujuks. Eluaastaid sai tal lipupäeval 80. Siis käisid Maiet õnnitlemas praost Marko Tiitus, Paistu koguduse hooldajaõpetaja Allan Kährik, koguduse endine õpetaja Raivo Asuküla ja juhatuse liikmed. Ustava teenimise eest tunnustati Maiet praostkonna tänukirjaga.  

Maie Sults on toimetanud Paistu kiriku kantseleis, müünud humanitaarabi, vajadusel saatnud orelil koguduse jumalateenistust. Sealne hooldajaõpetaja Allan Kährik ütleb, et Maie on koguduse raudnael, koldehoidja ja hea haldjas. 

Maie Sults on põliselt Paistuga seotud, ka tema ema ja vanaema olid koguduse liikmed. Ta ütleb, et tegutseb koguduses vabatahtlikuna 90ndatest aastatest, mil koju jäi. Maie on tagasihoidlik ega oota tähelepanu, ta on aukirja eest tänulik, siiski sõnades, et pole seda välja teeninud. „Ega ma pole midagi üksi teinud, ikka on õpetaja juhendanud,“ sõnab ta.

Maiele meeldib muusika, ta armastab laulda ning on proovinud klaverit ja orelit mängida. Ta tõdeb, et kui tema kasvas, tuli elatisele mõelda ja võimalust mõnd pilli õppida polnud. Aga mainib, et tema vanaema mängis kannelt. Maie kohta võib öelda, et ta on orelimängija. Spetsiaalset koolitust pole ta saanud, ent vahel on tal tulnud mõnd talitust orelil saata. „Matusetalitusel on head rahulikud koraalid,“ ütleb ta naljaga.

Paistu kirik on Maie meelest ilus ja armas ning sealsed inimesed saavad käia esivanemate rada. Ta on tänulik, et on nii kaua elanud ning tema elu on olnud ilus. Hääl ei lase enam laulda ja terviski veab alt, aga ta rõõmustab oma kahe poja, viie lapselapse ja kuue lapselapselapse üle.  

Rita Puidet

---

EELK kõrge tunnustus Tõnis Nõmmikule

EELK I järgu teeneterist antakse Eesti kaitseväe emeriitpeakaplanile kolonel dr Tõnis Nõmmikule.

Kevadel 90aastaseks saav, meie kaitseväe kaplanaadi loomisse oluliselt panustanud ning politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi loonud vaimulik ja kaitseväelane Tõnis Nõmmik ütleb reipusega hääles Eesti Kirikule, et oli tunnustusest kaunis üllatunud. Ta nõustub, et omal ajal kaitseväe peakaplanina andis olulise panuse, ent viimased kolm-neli aastat on ta pensionipõlve vaikselt pidanud. Küll jõuab ta pühapäeviti koguni kahte kogudusse jumalateenistusele – Tallinna Jaani kogudusse, kus ta ristiti ning kus siiani aitab armulauda jagada, ja Tallinna Rootsi-Mihkli kogudusse, mille liikmeks ta Kanadast Eestisse naastes sai. Viimases on võimalus ka aidata aeg-ajalt jutlustades, näiteks lõikustänupühal asendab ta sealseid õpetajaid.

Välismaalt sünnimaale

Tõnis Nõmmik emigreerus 1943. aastal kümneaastase poisikesena Rootsi, sealt edasi liiguti emaga Argentinasse ja hiljem Kanadasse, kus sai ka kõrghariduse ja vaimuliku ordinatsiooni (1967. aastal). Alates 1995. aastast elab ta Eestis ja 2005. aastal kaitses Tartu ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö. Eestit õnnestus emeriitpeakaplan Nõmmikul taas külastada alles 1990. aastal.

„Kui EELK ja E.E.L.K. hakkasid omavahel läbi käima, siis olin välissuhete sekretär konsistooriumis. 1989. aastal soovisin teha visiidi Eestisse, ent viisat ei antud, öeldi, et meile pole pappe vaja Eestis. Järgmisel aastal olid suured Eesti päevad Eestis, mind arvati Kanada eesti koori nimekirja ja selliselt sain viisa,“ meenutab Nõmmik ja lisab kiirelt, et laulda ta muidugi ei osanud. See külaskäik tiivustas aga väliseesti ja kodueesti kogukonna koostööd. 1991. aasta augustist on dr Nõmmikul eriline meenutus: „Saabusime tol korral õp Gustav Piiriga Nõukogude Liitu, aga lahkusime juba Eesti vabariigist.“

Kaitseväe kaplanaadi loomine

Kuna Eestil oli algusest peale püüe saada NATO liikmeks, siis hakati juba 1990ndatel üles ehitama kaitseväe kaplanaati, mis on loomulik osa NATO vägede juures. Just seda tuli 1995. aastal kolonel, emeriitõpetaja Michael Viise tegema, olles kaitseväe peakaplan 1995–1998. „Tulime Ameerikast koos ja olin alguses kolonel Viise kõrval number kaks mees. Hiljem võtsin tema töö üle ja olin peakaplaniks kuni 2006. aasta novembrini. Pärast seda sain kaks kuud pensionipõlve pidada ja siis kutsuti mind 11 kuuks Eesti politseisse sealset kaplanaati üles ehitama,“ meenutab Tõnis Nõmmik oma tegusat minevikku.

Viimaste aastate arengute kohta kaitseväe kaplanaadis ütleb Nõmmik: „Eks see juhtus sellepärast, et praegune kaitseväe juhataja ei tunne religiooni vastu mingisugust huvi ja oli vaja raha kokku hoida. Leian, et see ei ole tark tegu.“

Nõmmiku sõnul oli 1990ndatel kaitseväes suur huvi kaplanaadi vastu, kuna algaastatel esines Eesti kaitseväes küllaltki palju enesetappe ja nende katseid. „Kui saime kaplanaadi töösse, siis enesetappude ja nende katsete arv langes tublisti, oli vist peaaegu 60%. Siis märgati, et kaplanitest on kasu. Kui kaplan oli kaitseväe üksuses, siis oli ta inimene, kelle poole said kõik vaatamata auastmele pöörduda oma probleemidega.“ 

Kuigi tol ajal palgati ka psühholooge, siis oli neist algselt vähem abi, sest eelistati kaplanit, kuna teati, et kõik, mida omavahel räägiti, jäi kaplani ja pöörduja vahele. „Kui mina lahkusin kaplaniteenistusest, siis polnud enam enesetapud kaitseväes mingi probleem,“ tõdeb Nõmmik. 2. oktoobril soovib Tõnis Nõmmik kindlasti osaleda tänujumalateenistusel toomkirikus, et isiklikult I järgu teeneterist vastu võtta.

Kätlin Liimets

---

Pidevalt kiriku läheduses

Tallinna Püha Vaimu koguduse juhatuse esimees Ülle Gunin pälvis EELK III järgu teeneteristi.

Alates 2008. aastast juhatuse esimehe ametit pidav Ülle Gunin ütles Eesti Kirikule, et see tunnustus tähendab talle väga palju: „Eelkõige seda, et olen vist midagi siin kirikuelus õigesti teinud ja mind on märgatud. Püüan ka samaväärselt jätkata. Seda tööd koguduses, mida teen, teen südamest.“ Ta lisab, et poleks kindlasti oma tegemiste ja olemistega nii kaugele jõudnud, kui tema kõrval ei oleks tublisid kaastöötajaid ja peret.

Et Tallinna Püha Vaimu kogudusel on lisaks tavapärasele koguduseelule ka väike laste päevahoid „Pesake“ ja külalistemaja, siis tegevust jätkub. Viimased aastad on neile kogudustele, kes turismindusest on tulu saanud, majanduslikult keerulised olnud. Nende hulka kuulub ka Püha Vaimu kogudus. 

„Turismindus on praegugi vaid kolmandiku osas taastunud. Olen meie töötajatele väga tänulik, et nad on jäänud lojaalseks sõltumata palganumbri suurusest. Nad on ikka meiega ja just sellepärast, et tunnevad, et tulevad siia tööle nagu koju. Ma ise tunnen täpselt sedasama,“ jagab Ülle, kes on hetkel enda peale võtnud ka koguduse sekretäri töö ja selliselt saab olla pidevalt kiriku läheduses. 

Ta tunnistab, et ehkki juhatuse esimehe töö on vabatahtlik töö, on seda pühendunult teise töö kõrvalt väga keeruline teha. „Võtan kõikide juhatuseesimeeste ees mütsi maha, kellel on teine eriala juures,“ ütleb ta. Ülle on ka see, kes on oma südameasjaks võtnud üle-eestilise juhatuseesimeeste konverentsi korraldamise.

Kristlaseks sai tunnustatu 1990. aastal. Ta meenutab, kuidas ühel esmaspäeval jalutas vanalinnas ja valis endale kirikut. Kindel oli ta vaid selles, et soovib olla luterlane. „Viimasena jõudsin Püha Vaimu kirikusse. Läksin sisse, istusin, nii tore ja soe tunne tekkis südamesse. Otsisingi tollase õp Jaan Kiiviti üles ja läksin leeri,“ jutustab Ülle. Hiljem selgus, et Jaan Kiivit tundis tema vanaema ja et onu oli kirikumees ja vanemadki olid selles kirikus laulatatud. Et Ülle kaotas oma isa väga noorelt, siis need jutud olid tal kõik kuulmata. „See oli nagu Jumala juhtimine,“ võtab Ülle oma jutu kokku.

Kätlin Liimets

---

Kiriku mälu hoidja

Pikaaegne konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts, kes pälvis EELK III järgu teeneteristi, on veendunud, et arhiivist on kõige enam abi siis, kui arhiiv on süsteemne.

EELK konsistooriumi arhiivi hoidlad asuvad Toompeal konsistooriumi õuemaja esimesel ja osaliselt ka teisel korrusel. Seal töötab seitsmeteistkümnendat aastat arhivaarina Tartu ülikoolis usuteadust ja arhiivindust õppinud Janis Tobreluts. „Üldse ei tahaks sellist asja, aga olen tänulik, et minu tööd on märgatud,“ vastab tunnustatu Eesti Kiriku küsimusele, milline oli tema reaktsioon tunnustamise teatele, tagasihoidlikult.

Janis Tobreluts on nõus, et arhiivitöö võib tunduda kõrvaltvaatajale kuiv ja igav. „Mind võlub aga, et näen lähedalt erinevate ajastute dokumente. Kõik need on meie kirikuloo allikad, mis on sündinud omas ajas, ja me kunagi ei tea päris täpselt, millal mõnda dokumenti kellelgi tarvis läheb ja millistele küsimustele peaks arhiivivara vastuseid andma. Selge on aga see, et arhiivist on kõige enam kasu vaid siis, kui materjal on võimalikult süsteemne. Sisuliselt hoiab konsistooriumi arhiiv alal meie kiriku mälu.“

Tobrelutsu sõnul on konsistooriumi arhiiv mahukas: 112 erineva kirikuga seotud asutuse, koguduse või isiku korrastatud arhiivi lisaks konsistooriumi enda omale. Arhiivifondides leidub kirjavara 1500. aastast kuni tänapäevani välja. Korrastamata arhiivifonde on aga küllaga. „Just tegelesin Võru praostkonna arhiiviga. Viljandi ja Pärnu praostkonna arhiivid on järgmised. Need tuleb korda teha, sest püüame koondada konsistooriumi arhiivi kokku praostkondade ja nende koguduste arhiivid, kus pole sobivaid säilitamistingimusi. Arhiivis materjal korrastatakse, tagatakse säilimine ja juurdepääs,“ jagab tunnustatu oma ettevõtmisi ja lisab, et alati kuulub arhivaari töö juurde ka uurijate teenindamine ja nende nõustamine arhiivi kasutamisel. 

EELK konsistooriumi arhiivi nimistud on kättesaadavad ka rahvusarhiivi infosüsteemis AIS. Osa materjale on digiteeritult rahvusarhiivi portaalis Saaga. Peamiselt leiab sealt kirikuraamatud, aga ka näiteks kirikupäevade ja kirikukogude protokolle, usuteadlaste konverentside materjale.

Küsimusele, kas mõnikord võib arhivaari leida ennastunustavalt dokumente lugemas, ütleb Janis, et ta peab endale seda lubama, sest see kuulub tema töö juurde. Kui uurin, millises majaosas saladokumendid asuvad, saan vastuseks naerupahvaku ja sedastuse, et selliseid EELK konsistooriumi arhiivis pole. Et aga arhiivi säilikutega tutvuda, peab soovijal olema põhjendatud huvi, näiteks teadustöö, kirikuloo uurimine, kultuuri- ja kodulooliste käsitluste koostamine vms.

Kätlin Liimets

---

Misjonäri ja ehitaja asemel loomult rahutegija

„Kasvõi moe pärast peaks nüüd ütlema, et mis see tunnustus mulle ikka tähendab ja et ega ma selle auraha pärast oma tööd ole teinud, aga tegelikult võin välja ütelda küll, et oma kiriku tunnustus teeneteristi näol tõi mulle palju rõõmu,“ sõnab Tapa koguduse õpetaja Valdo Reimann.

Vaimulikuna on Valdo teeninud üsna mitut EELK kogudust. Läinud sinna, kuhu vaimulikku vaja. Iga kogudus on südamesse jälje jätnud, aga päris oma kodukoguduseks nimetab ta ikkagi Tartu Peetri kogudust: „Elasin siin 33 esimest eluaastat. Siin tunnen ennast kõige paremini, nagu üldse sünnilinnas Tartus.“ 

Esimene teenitav kogudus oli Võrumaal Rõuges, suur maakogudus, kus tegutsemiseks Reimann enda sõnul oma väe ja jõu pani.   

Jõgeva kogudusse jõudmisest meenutab ta koguduse poole pöördumist: „Ütlesin neile, et ega mina suur misjonär või ehitaja ole, aga ma võin teile rahu tuua. Arvasin, et just seda kogudus siis vajas, ja tõesti suutsin sellesse väheldasse linnakogudusse, kus oldi natuke pahuksis, rahu viia ja selle endast lahkudes ka maha jätta.“ Tapa, praegune kogudus, on tema sõnul jälle täitsa omamoodi. „Olen siin väga rahul,“ kinnitab ta.

Pastor Reimann on meelt, et kui midagi teha, siis ikka pühendumisega. Ta ei pea silmas vaid kirikutööd. „Nii on mind õpetatud ja nii mõtlen ka ise, et kõike võiks ikka teha tõsise meelega. Jõu ja väega, mis sulle antud,“ märgib ta.

Tutvus- ja sõpruskonnas hinnatakse Valdo head jutuandi. Tal on lugusid ja ta suudab neid esitada kuulajaid vaimustavalt. Ka tema jutlustest teatakse, et need on kuldsuule kohased ja veel, et need peetakse reeglina peast. Heaks jutluseks hindab pastor ise sellist, mis kuulajaid puudutab ja vastab kirjakohale. Jutustamisandi kommenteerides arutleb ta ise, et küllap on siin tegu isapoolse vanaema mõjuga, kes oli suur jutuvestja ning kellega veedetud ajast lapsepõlves Valdo palju jutte tänaseni endas kannab. 

„Kui olnuks teised ajad, oleks minust ehk ajaloolane saanud,“ arutleb Reimann, viidates oma elupõlisele huvile ajaloo vastu. „Mina aga kooli ajal kristlikust perest pärit õpilasena komsomoli ei kuulunud ning lõputunnistusele sain märke, et mitte mingil juhul ei kõlba kõrgkoolis edasi õppima,“ muheleb Reimann, aga pole ka kurb, et tänu kommunistlikule riigikorrale vaimulikuametisse jõudis. „Eks ajalooga saab nii või teisiti tegelda. Ka oma lõputöö usuteaduse instituudis kirjutasin Rõuge koguduse ajaloost.“

Liina Raudvassar