Jeesus annab elu

Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma.                     Lk 7:14

Vanasti oli Eestis igal külal oma surnuraam ja hoidku selle eest, kui matusel kogemata valet raami kasutati. Siiani on neid mõnes kirikus mitu alles. Ei tea, kas Naini linnas kasutati ka uhket, tuttidega ehitud surnuraami või oli see pigem hästi lihtne ilma mingite kaunistusteta. Üks on selge – kui Naini linna noormehe matuserong jõudis Jeesuseni, siis too peatas matuserongkäigu. Nagu ainult tema seda võis teha, puudutusega. Sõnaga. „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!“ Siiani, ja mitte enam! Uus ajastu on saabunud, vana on peatatud! Kõik olid muidugi ülimalt jahmunud ja hämmingus nagu ikka, kui nähakse oma silmaga taolist imet. Kõige enam ehk noormehe oma ema, kes sai ju tagasi oma ainsa abilise ja toitja.

Mis sai edasi? Kujutan ette, et kui kõik olid suures hämmingus ja rõõmus laiali läinud, jäi see üksik surnuraam hüljatuna sinna keset teed maha. Märgina, majakana, tunnustähena, et kuigi uus ajastu on siin alguse saanud, lõpeb meie kõigi maine tee ikka sellesamaga. Jeesus vaatas seda mahajäetud surnuraami pisut aega, keeras siis järsult selja ja läks. Ta teadis, mis ootab ees teda ennast. Uut elu, igavest elu pole võimalik leida selles elus maa pealt. Igavene elu saadakse, olles koos Jeesusega surmast läbi käinud.

Meelis-Lauri Erikson