Sada aastat Läti luterlikku kirikut

Läti luterlastel on tänavu palju põhjust minevikku vaadata. Lisaks reformatsiooni Vana-Liivimaale jõudmise 500. aastapäevale tähistatakse just tänavu ka Läti Evangeelse Luterliku Kiriku (LELK) 100. sünnipäeva.

Raske algus

Läti varasem kirikulugu ei erine märkimisväärselt meie omast. Kirikul olid siin teatavasti suured teened emakeelse hariduse ja kirjakultuuri arengus, ent talupoegadele oli pastor siiski pigem kõrge härra kui hingekarjane. Rahvalik usuelu õitses aga iseäranis seal, kus oli aktiivne vennastekoguduse tegevus. 

XIX sajandil ja XX sajandi alguses olid nii Eesti kui Läti aladel tegutsenud kirikuõpetajad õppinud enamasti Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Alguses olid nad peaaegu kõik sakslased, ent hiljem asus pastoriametisse ka üha rohkem eestlasi ja lätlasi. Nii peegeldusid kirikueluski suured ühiskondlikud muutused, mis tegid võimalikuks Vene 1917. aasta revolutsioonile järgnenud poliitilise pöörde. Nagu Eesti, nii ka Läti kuulutas end 1918. aastal iseseisvaks ning sai pärast 1920. aastal võidukalt lõppenud Vabadussõda oma riiki üles ehitama hakata.

Iseseisvuse algusaastad olid sealse luteri kiriku jaoks raskemadki kui meie omale. Erinevalt Eestist sai Läti ju märkimisväärselt kannatada juba Esimese maailmasõja lahingutes. Sajad tuhanded lätlased olid sõjapõgenikena kodumaalt lahkunud ning sõjatules olid kannatada saanud kümned pühakojad. Ka bolševike hirmuvalitsus kestis Lätis pikemalt; ühtekokku hukkus sel ajal 32 kirikuõpetajat. Suur osa ülejäänuist oli aga lahkunud Saksamaale, mistõttu 1919. aastal olid ilma hingekarjaseta umbes pooled kogudustest.

Neis keerulistes oludes tuli hakata kirikutki vastavalt muutunud oludele ümber korraldama. Kuramaa konsistoorium ühendati Liivimaa omaga, koguduseelu viidi demokraatlikule alusele ning kiriku juhtimine läks sakslastelt üle läti päritolu vaimulikele. 23. veebruaril 1922 valiti kiriku piiskopiks Kārlis Irbe. 16. juulil õnnistati ta ametisse Rootsi peapiiskopi Nathan Söderblomi poolt, keda assisteeris EELK piiskop Jakob Kukk. Saja aasta möödumine sellest sündmusest ajendaski tänavuse juubeliaasta tähistamise.

Oma kohta otsides

Iseseisvusajal tuli uuenenud luteri kirikul rinda pista lätlaste väheneva huviga kiriku- ja usuelu vastu. Kurdeti selle üle, et eriti nooremad inimesed kipuvad kirikuskäimisest võõrduma ning koolides kasvatatakse lapsi ilmalikus vaimus. Lisaks ei pidanud ligi pool varasemalt kirikusse kuulunud lätlastest vajalikuks end ametlikult luterlike koguduste liikmena registreerida, ehkki rahvaloendustel määratleti end enamasti ikka veel luterlastena. Samuti olid jätkuvalt au sees laste ristimine, leeriskäimine ning kiriklik laulatus ja matus.

Lisaks usuelu edendamisele soovisid luteri kiriku juhid mängida olulist rolli ka ühiskondlikus elus. Selle vastu astusid iseäranis aktiivselt välja sotsiaaldemokraadid, kelle poolt hääletas iseseisvuse esimesel aastakümnel veerand või enamgi Läti valijaist. Päevakorral oli kiriku lahutamine riigist, ent poliitiliste erimeelsuste tõttu seda juriidiliselt vormistada ei õnnestunud.

Veelahkmeks Läti esimese iseseisvusaja ajaloos oli peaminister Kārlis Ulmanise poolt 1934. aastal korraldatud riigipööre. Luteri kirik suhtus autoritaarse režiimi kehtestamisse positiivselt, sest valitsuse suhtumine kirikusse näis soodsamaks muutuvat. Näiteks keelati usuvastane propaganda ja muudeti usuõpetus kiriku liikmete lastele kohustuslikuks. Ent teisalt hakkas riik ka varasemast enam kirikute siseellu sekkuma ja püüdis neid oma poliitilistes huvides ära kasutada. Muu hulgas nõuti, et kiriklikud väljaanded avaldaksid etteantud sõnastuses valitsuse seisukohti propageerivaid artikleid. Aktuaalsed olid neil aastatel ka arutelud luterluse ja kirikliku kultuuri lätipärasemaks muutmise vajaduse üle.

Teisalt ei saanud LELK siiski tõsiselt pretendeerida läti rahvuskiriku staatusele, sest riigi elanikkonnast moodustasid luterlased kõigest 55%. Vaid endised Liivimaa ja Kuramaa kubermangud olid valdavalt luterlikud. Seevastu riigi idaosas asuvas majanduslikult mahajäänud ning tugevate poola ja vene mõjudega Latgales oli luterlasi üsna vähe. Sealsetes linnades elas palju juute, katoliiklastest poolakaid ning õigeusklikest või vanausulistest venelasi. Maal moodustasid enamuse küll latgale murret rääkivad lätlased, ent nemadki polnud luterlased, vaid katoliiklased, kes oma usku ja kirikut pealegi suure au sees pidasid.

Iseseisvuse algaastail tegi Läti riik katoliku kirikule järeleandmisi, et võita latgallaste poolehoidu ning parandada ka oma rahvusvahelist seisundit. Muu hulgas sõlmiti 1922. aastal Püha Tooliga konkordaat ning 1923. aastal võõrandati luteri kirikult Riia Jakobi kirik, et katoliiklased saaksid sellest teha oma katedraali. See tekitas luterlastes mõistagi suurt pahameelt. Ulmanise ajal soosis riik aga jällegi pigem luteri kirikut, toetades muu hulgas selle pühakodade ehitamist Latgalesse.

Lisaks kõigele muule polnud tollalgi puudu ka luteri kiriku sisestest erimeelsustest. Rahvuspingete leevendamisel oli seejuures suuri teeneid Kārlis Irbel, kelle ettepanekul lubati Läti saksa kogudustel valida oma piiskop. Peter Harald Poelchau õnnistati ametisse samal ajal Irbega ja jäi piiskopiks kodumaalt lahkumiseni 1939. aastal. Kui riik 1931. aastal aga Riia toomkiriku sealselt saksa koguduselt võõrandas, astus Irbe protesti märgiks piiskopiametist tagasi.

Teiseks pingete allikaks olid Lätiski erimeelsused konservatiivsete ja liberaalsete teoloogide vahel. Irbe küllaltki alalhoidlike vaadete tõttu olid ka kiriku suhted liberaalse mainega Läti ülikooli usuteaduskonnaga esialgu reserveeritud. Olukord muutus peapiiskop Teodors Grīnbergsi ajal (1932–1944), kes oli ka ise usuteaduskonna professor.

Minevikust tänapäeva

Läti luteri kiriku saatus Teise maailmasõja ajal ja järel on üldjoontes sarnane Eesti omaga. Iseäranis rasked nii majandusliku kitsikuse, ideoloogilise surve kui vaimulike puuduse poolest olid vahetult sõjale järgnenud aastad. Paljud kirikuõpetajad olid põgenenud välismaale, märgatav osa Lätisse jäänuist aga represseeriti.

Ehkki pärast Stalini aja lõppu said teiste hulgas ka represseeritud vaimulikud Lätisse tagasi tulla ja oma teenimist jätkata, tuli edaspidigi töötada ateistliku režiimi surve all. Et tagada kirikule võimalus avalikult tegutseda, tuli kirikujuhtidel olla võimude suhtes allaheitlik. Ent teisalt andsid mitmed vaimulikud kaaluka panuse ka vabadusliikumisse.

Taasiseseisvumise järel on LELKist aga saanud üks konservatiivsemaid Luterliku Maailmaliidu liikmeskirikuid Euroopas. Eriti suurt rahvusvahelist tähelepanu on äratanud otsus lõpetada naiste ordineerimine kirikuõpetajaks, mis oli LELKis sisse seatud 1975. aastal.

Ent sada aastat tagasi loodud Läti luteri kiriku järeltulijaks saab pidada ka liberaalsema mainega endist läti pagulaskirikut. Praegu kannab see nime Läti Evangeelne Luterlik Kirik Maailmas ning sellesse kuuluvad ka 11 Lätis tegutsevat kogudust ja osadusgruppi.

Rain Soosaar