Keel kui eesti (kirjandus)kultuuri grammatika

Alustada võiks ühest omamaisest mõtlejast. Selleks on baltisakslane, Pärnu kohtusekretäri poeg Carl Gustav Jochmann (1789–1830), kelle testamendi kohaselt tegutses Pärnus 1873–1917 Pühavaimu tänavas Jochmanni poeglaste eraalgkool. Nagu Kristian Jaak Peterson (1801–1822) jäi oma 1819. aastal kirjutatud „maakeelt“ ülistava oodiga „Kuu“ peaaegu terveks sajandiks tundmatuks, nii sai Jochmanni loomingki avalikuks alles 1939. aastal, kui akadeemik Jaan Unduski sõnul „praegu kultusmõtleja maine omandanud Walter Benjamin avaldas ajakirjas „Zeitschrift für Sozialforschung“ koos omapoolse eessõnaga lühivariandi Jochmanni esseest „Luule tagurpidikäik“ (Mõistatuslik Jochmann, Sirp, 14. detsember 2018). 

Jochmanni kinnisideeks oli avaliku keelekasutuse läbipaistvus, mõjusus ning mõistetavus, mis saab teostuda üksnes mõtteproosa ning esseistika kaudu. Mõlemad, nagu teame, eeldavad ühiskonna mõtteküpsust, dialoogivõimaluse olemasolu. Jochmannilt olemegi pärinud mõiste „avalikkus“ (Öffentlichkeit). See tähendab aga, et avalikkuse igal vormil, alates esinemistest erinevatel platvormidel kuni poliitilise elu korralduseni, on kultuuriline mõõde. 

Undusk nimetabki Jochmanni avaliku kõne prohvetiks. Kõne, nagu ütleb hilisem kõnetegude teooria, on keele taotluslik tarvitus konkreetses olukorras. Keel pole pelgalt suhtlus- või väljendusvahend, vaid tegelikkuse kujundaja. See omakorda tähendab keele retoorilise, kõnesse puutuva aspekti esiletoomist. Tähtis on keele esiletulek. Ja see tulemine võib aset leida erinevates registrites, mis omakorda liitub stiiliküsimusega, kõrgstiili, argikeelsuse ja labasusega, aga ka näiteks mitmete allkeeltega, milleks on erialakeeled, murded, släng jts.

Jochmanni 1828. aastal ilmunud peateose „Keelest“ („Über die Sprache“) hüüumärgiga lõppev moto kõlab nii: „Kõne, selleks et sind näha!“ ning algab hoopis peatükiga rütmist, mis, nagu me oma kogemusestki teame, kuulub hoopis luulekeele või poeetilise kõne juurde. Luule juured omakorda on aga laulus ja maagilises keelekasutuses. 

Küsimus stiilist, keele mitmesugusest kasutamisest kõnes, milles võidakse näha ilu allikat, juhatab meid Petersoni ja Jochmanni kõrval teise eestimaalase, „Kalevipoja“ eepost alustanud Friedrich Robert Faehlmanni (1798–1850) kunstmuistendite juurde. Aastatel 1840–1852 ilmus Faehlmanni algatatud Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes kaheksa saksakeelset kunstmuistendit pealkirja all „Eesti muistendid“, millest tuntumad on „Loomine“, „Koit ja Hämarik“, „Vanemuise laul“, „Emajõe sünd“. 

Tähelepanu väärib juba ainuüksi asjaolu, et need, väidetavalt eestiainelised muistendid olid kirjutatud ja seltsi koosolekutel ette kantud saksa keeles, mis võiks olla kinnituseks, et eesti kirjanduse algus on tõlkeline ja muganduslik. Kirjandusuurijad räägivad siinkohal isetekkelisusest ja kultuurilisest ülekandest. Isegi suulises kultuuris, mis enne üles kirjutamist kujutab endast autogeneesi, võib leida lähemal vaatlusel erinevate rahvaste kultuuridest pärit rändmotiive või nende n-ö kohapealseid „töötlusi“. 

Nii võib tõesti möönda Paul-Eerik Rummo 1968–1972 (peetagu seejuures silmas kirjutamisaja konteksti: Nõukogude okupatsiooni sulaaja lõpuaastad ning ideoloogilise surve ja venestamise uus algus!) kirjutatud „Saatja aadressi“ luuletsüklis ilmunud viieosalise luuletuse „MIKS MA VÄLISMAALE EI PÕGENE“ kolmandas osas väljendatud hüperboolse kirjelduse paikapidavust:

Seisab segavereline,

siit rootslane, sealt mustlane,

veidi sugulas-soomet ja ingerit,     

                        taani ja poola sinist,

alamsaksa aadellikkust, viimastes    

                      aastaringides venet,

sekka kolgaste lombakaid põlv-

 kondi, verepilastust, pealegi

sõdades, katkudes hooti peaaegu

viimseni mulda jooksnud, ainult

keel veel veritseb, ainult keel veel

enam-vähem terve ja vana, 

ainult keel veel käib, mees

seisab, mees seisab, seisab 

 segavereline

metsastajate ja meresõitjate

küsitav, vägagi küsitav järglane

…

Luuletus jätkub samasuguses jõuetu ja lohutava omamüüdi üle ironiseerivas toonis (vrd ka Paul-Eerik Rummo luuletusega „Ikka Liivist mõeldes“ kogust „Lumevalgus…lumepimedus“, 1967), kuid osutab allhoovuses või ridade vahelt ometi kolmele Eestit ja eestlasi iseloomustavale olemuslikule tunnusele, mis on määratud toestama meie rahvuslikku eneseteadvust: 1) rahvana on eestlaste olemasolu ise otsekui ime; 2) koha-

truudus (luuletuse 5. osa:„Ja armastada ja luuletusi kirjutada / saab lõpuks / igal pool ja lõpuks ära ei ela sellest kuskil.“); ning 3) eesti keeleruumi ainuvõimalikkus; eesti keel kui mineviku ja kaasaja ning loodetava tuleviku koherentsuse, kokkukuuluvuse tagatis. See luuletus, aga ka väga suure osa eesti kirjanduse ja teiste eesti kultuuri artefaktide n-ö tume energia on kantud ennekõike eksistentsiaalsusest, olemasoluteadvusest ning elutungist.

Ent naastes Faehlmanni muistendite juurde, meenutatagu, et kogumiku kolmas muistend „Keelte keetmine“ („Das Kochen der Sprachen“) ilmus eesti keeles täiel kujul esmakordselt alles Eduard Bornhöhe (1862–1923) ümberjutustusena 1882. aastal, kuna ilmumise algvariandis oli Faehlmann kärpinud tsensuuri ennetavalt vene keelt puudutava onomatopoeetilise iseloomustuse. 

Muistend ise räägib rahvusvaheliselt tuntud legendi keelte omavahelisest „iludusvõistlusest“. Keele esteetilisest välimusest lähtuvaid konkursse on läbi aegade korraldatud mitmete rahvaste juures. Nii valiti 2004. aasta sügisel Saksa Keelenõukogu (Deutscher Sprachrat) ja Goethe-Instituudi korraldatud üleilmsel võistlusel saksa keele kaunimaks sõnaks „Halbseligkeiten“, eesti keeles „varanatuke“. 

Faehlmanni muistendis seevastu oli saksa keel tagantpoolt kolmandal kohal, sest nende kandjad tulid keelekatla juurde viimaste hulgas, kui katel juba jahtunud ning Vanaisa pidi seda uuesti üles soojendama hakkama. Siis meenutavat katlast kostvad „Deutsch! Peitsch“ („Saks“, „Piits“) ülekohut, mida sakslastest isandad eestlastele põhjustanud. Muistendis kõige laisemateks rahvasteks peeti aga keeleliselt venelasi ja lätlasi. Nagu öeldud, kärpis Faehlmann vene keelt iseloomustavad märksõnad „tšin-tšai-štši“ („ametiaste“-„tee“-„hapukapsasupp“) välja, lätlased pidid aga leppima Vanaisa lusikaga maha visatud vahu häälega – „läts“. 

Esteetilisuse kõrval on selle muistendi kultuurilis-ideoloogiline laetus ilmselge: eestlaste puhul ülistati nende virkust Jumala keelekatla juurde tulemisel, mida premeeriti rammusama noosiga. Lätlaste jätmine viimaseks on aga mujalgi levinud naabri üle aasimine, sest teiselt poolt, lätlaste antud „mulkis“ ’loll, lollpea, ohmu’ kujunes eesti rahvaosa mulkide uhkusega täidetud omanimeks. 

Ideoloogilisuse kõrval on ehk tähtsam aga rõhutada rahvakeele olulisust rahvusliku minapildi kujunemisel, mis sai alguse reformatsioonist ning trükitekstide tiražeerimisest 16. sajandil. Need panid aluse rahvusteadvusele kolmel viisil. Esiteks, trükitekstide paljundamine kujundas inglise-iiri politoloogi Benedict Andersoni (1936–2015) väitel ühtse suhtlemis- ja kommunikatsioonivälja „allpool ladina ja ülalpool kõneldavat rahvakeelt“ (viimati nimetatu ongi kirja- ja kirjanduskeel). 

Teiseks andis tiražeerimine subjektiivses rahvusidees kesksel kohal oleva iidsuse kuvandi, sest trükitud raamat säilitas ajas ja ruumis oma muutumatu vormi, mida oli võimalik sama hästi kui lõpmatult paljundada (siit ka Hando Runneli luuletusest pärinev lendlause „rahvas algab raamatust“). Ja kolmandaks lõi Andersoni sõnul „trükikapitalism“ domineeriva ehk võimukeele. 

Eesti puhul seisnes see põhja- ja keskeesti murde põhjal kujundatud eesti kirjakeeles. Just selles punktis ilmneb Eduard Ahrensi (1803–1863) põhjapanev roll kogu eesti kultuuri suhtes. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843. aastal eesti keele grammatika, mille pealkirjas juba viidatakse sellele, millel eesti keele ülesehitus ja õigekiri hakkavad põhinema – nn Tallinna murdel. Sealt peale võime lugeda rahvana end kultuuriliselt Martin Lutheri, keeleliselt aga Eduard Ahrensi lasteks. 

Keele ja kultuuri korrelatsioon on niisiis üsnagi üheselt tajutav paljude mõtlejate puhul. Siinkohal jääb üle viidata veel vaid kuulsale Edward Sapiri (1884–1949) ja Benjamin Lee Whorfi (1897–1941) keelelise relatiivsuse teooriale. Sapir alustab oma põhiteost „Keel“ (ingl k 1921, e k 2009) alapeatükiga „Keel kui kultuuriline, mitte bioloogiliselt päritud funktsioon“. 

Meie oma luuletajast mõtlejat Uku Masingut (1909–1985) peetakse mitte niivõrd Sapiri-Whorfi teooria „istutajaks“ eesti mõttelukku, vaid meheks, kes paralleelselt, Sapiri-Whorfiga polemiseerides, loob oma, „sugriliku“ keeletõeluse teoses „Keelest ja meelest“. Pole täpsemat iseloomustust keele ja kultuuri lahutamatust seosest kui Masingu öeldu: „Iga uue keelega omandab inimene uue „hinge“. Iga keelkond on meelkond.“ 

Kui nüüd küsida lõpuks, kuidas või milles keel oma grammatikaga saab osaks kultuuri grammatikast, siis vastab keele grammatikale kultuuris selle sisemine korrastatus ja ülesehitus. Jah, kultuuri enesekirjelduseski on olemas oma vormi- ning lauseõpetus, mõistagi ülekantud tähenduses. Eesti kultuuri käändsõnadeks võiks pidada näiteks kõiki allkultuure. Põhikäändeks ehk nimetavaks on „eesti kultuur“ ise. Kõik, mis järgneb, on selle esinemine erinevates käändevormides. Näiteks eesti pärimus- ja rahvakultuur on lihtsalt üks eesti kultuuri kääne, nii nagu „naistekad“ on eesti kirjanduse üheks käändeks. Pöördkonnad on aga sõna otseses mõttes eesti kultuuri pöörded ajas. 

See, mida me keeles nimetame asesõnadeks, on kultuuris võetavad tabudena; määrsõnad on aga kultuuritraditsioonis kujunenud rituaalid. Süntaksi ja leksikoloogia vahepeale jääv keeleline fraseoloogia kordub kultuuris mingite tüvisõnade või -tekstide näol. Vanim üles tähendatud eestikeelne lausung aastast 1227 Henriku Liivimaa kroonikast „Laula, laula, pappi!“ ongi eesti kultuuris omandanud fraseologismi staatuse. Levinuim lendlause on aga Anton H. Tammsaare „Tõest ja õigusest“ pärit „Tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka armastus“. 

Nii nagu kõnes järgime alateadlikult või ka teadlikult keele grammatika reegleid, nii ka kultuuris on normid, mille omaksvõtt, rikkumine või ületamine vajab teadmisi ja õppimist. Keele saame koos emapiimaga. Kultuur aga pole päritav, on öelnud eesti kuulsamaid teadlasi, kultuurisemiootika rajaja Juri Lotman. Kultuur kestab õppides ja õpetades. 

Rein Veidemann,

kirjandusteadlane

Essee aluseks on ettekanne IX Eduard Ahrensi konverentsil Kuusalus 10. augustil 2022.