Ühiskonna tervikut kujundame üheskoos

Armas kirikuline, armas Eestimaa rahvas! Tervitan ja õnnitlen Sind Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul!
Peetruse esimese kirja 2. peatüki 5. salmis öeldakse: «Laske ka ennast ehitada elusate kividena vaimseks kojaks.»
Laske! Ajaloos võib näha vaid juhuste rida. Võib ka väita, et siin pole miski juhuslik, isegi juhus mitte. Tõde on kusagil vahepeal. Iseseisvuse andis meile nii sihikindel töö ja võitlus kui mõnigi õnnelik asjaolu, Jumala arm ja abi. Olgem tänulikud mõlema eest.
Ajaloos põimuvad nad ühte nagu ka usk ja rahvas ning kirik ja riik. Elame postsekulaarsel ajal, kus järjest enam saab selgeks, et ilmalikku ja vaimulikku on võimatu, lausa ekslik lahutada, olgugi et neid tuleb eristada. Ühiskonna tervikut kujundavad nad üheskoos.
Nii oli see ka siis, kui asuti rajama meie iseseisvuse hoonet. Pühitsedes 4. juunil 1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi lippu, võis õpetaja Rudolf Kallas vaevalt kujutleda, et seesama lipp täna riigilipuna siin meie ees on.
Midagi selle lipu pühadusest ja meie rahva saatusest võeti tookord kaasa sealt Otepää kirikla hardusest. Pühitsuskõne kohta meenutab osavõtja: «Sõnad tulid hoogsalt ta huultelt, tungides sähvatades meile südamesse.» Usaldades Jumalat, lastes teostuda tema tahtel, sünnib midagi ilusat ja väärtuslikku.
Ehitada! Omariiklus on vaimulooming. Selle alusmüüri moodustasid need, kes uskudes Pühakirja sõnu Jumala armastusest, said ka ise elavaks armastuses. Armastus, mis kuulub inimelu olemusse, on Jumala and nagu elu ise. Apostel Pauluse sõnadega: «Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud!»(Ef 2:4).
Ning Jeesus ütleb: «Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid.»(Jh 15:12). See on jõud, mis liidab üksikisikud elusate kividena ühiskonna tervikuks. Mis sisemise vabaduse väel hoiab ülal vaba riiki. Teatud mõttes on Piibel meie põhiseaduse põhi. Jumala riigil inimsüdametes on oluline osa Eesti riigi sünnis ja elus.
Elusad kivid! Neid on palju, väga palju! Erinevaid, kuid ometi kokku kuuluvaid! Kas hoomame, kui rikas meie rahvas tõeliselt on! «Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest!» (Jh 15:13). Vabadussõja kangelaste kõrval meenutagem tänus kõiki, kes ennastsalgavalt on seisnud meie rahva vabaduse eest!
Erilist tunnustust tahan avaldada neile tuhandetele ristiinimestele, kes läbi okupatsiooniaja kandsid südames iseseisvuse taassünni lootust, selle pärast palvetasid ja selle vääriliselt elasid. Omal viisil oli kirik tollal ainsa legaalse opositsioonijõuna ka vaimseks vabariigiks.
Vaimne koda! Tänu Jumalale mõistame täna riigi rolli paremini kui varem. Veel möödunud sajandil püüti ilmalikku riiki kujundada supervõimuks, kes pidi olema ülemuslik kõiges – ka tõe, moraali ja usu asjades, ja kes pidi lausa tagama oma kodanike õndsuse. Selline kujutlus osutus illusoorseks ja hukutavaks.
Kaasajal ei oodata demokraatlikult riigilt, et ta inimhingede arhitektina ehitaks valmis ühiskonna hoone, annaks sellele sisu ja sihi. Kõik, mis on seotud meie saatusega, elu mõtte ja tähendusega, tuleb lahendada üksikisiku tasandil. Kas igaüks peab alustama tühjalt kohalt? Üldsegi mitte. Vaimsed ressursid, mida kannab edasi traditsioon ja ka kirik, on taas saanud ühiskonna kullakambriks.
«Uskudelt… nõutakse, et nad peavad olema võimelised andma tähendust kollektiivsele elule,» tõdeb Marcel Gauchet raamatus «Religioonist demokraatias». Kirik pole riigile enam konkurent, vaid partner, kelle ülesanne on täita koda elustava vaimuga – Jumala armastusest kantud eluhoiakuga. See on õieti iga inimese ülesanne.
Hoidkem sünnipäevalast – oma riiki – hellade käte ja hooliva südamega. Laskem endidki elavate kividena ehitada vaimseks kojaks, sest Jumala armastus Kristuses puudutab ja haarab kaasa meid kõiki.
Siis on meie riigil tulevikku, siis võime öelda koos iseseisvusmanifesti sõnadega: «Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel…» Õnnistatud iseseisvuspäeva! Aamen.

Andres Põder,
EELK peapiiskop
Jutlus Eesti Vabariigi 90. aastapäeval 24. veebruaril Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.