Tõde ja eksitus

Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja.                                                     Mt 7:18

Looduses on iga vili hea; pole olemas „halba vilja“, sest see mõõtkava käib vaid inimese kohta. On ta tões või eksituses? Inimese puhul räägime tavaliselt ikka tema tegude viljast. Asjadel on tagajärjed, ja see on, mis lõpuks saab määravaks. Jeesus ütleb siin vägagi karmid sõnad (Mt 7:21–23), aga millest õieti jutt käib?

On üks asi, mida võib ära tunda pigem südamega, hingega, aga mitte eriti mõistusega. Nimelt olen märganud, et kui seltskonnas läheb jutt Kristusele, siis muutub õhkkond hoopis teiseks. See läheb kohe puhtamaks, selgemaks, kindlamaks, mahedamaks. Sinnamaani oleme nagu inimesed ikka: pisut ebalevad, pisut ennast täis, nõutud. See käib ka ristiinimeste kohta. Kuid kohe, kui kõneaineks tuleb siiralt Kristus, on õhkkond nende inimeste keskel parem. See on see Kristuse vaim, kes kahe või kolme „samal lainel“ inimese sekka tuleb ja elujõudu jagab.

See on meiegi „hea vili“, mida saab välja näidata ja jagada. Meist kõigist jääb maha mingi vaim, mingi vili, me jätame maailma jälje. Milline see on? Kristus on hea aednik, ta kasvatab meis hea puu, mis ei või kanda halba vilja. Me ise seda hästi ei suuda, aga tema küll. Küllap aga oleme eksituses, kui arvame, et peaksime Kristuse nimel ennustama, kurje vaime välja ajama ja tegema muid vägevaid tegusid. Ehk on hoopis Kristus see, kes meie kaudu teeb oma vägevaid tegusid? Kui vaid ise seda lubame.

Meelis-Lauri Erikson