Kiriku pühadus laieneb ka kirikuaeda
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number: 22. juuni 2022 Nr 26 /
Eesti maastikku ja linnapilti ilmestavad kirikud ja iga pühakoja juurde kuuluv kirikuaed. Et ajalooliselt on kirik ja seda ümbritsev maa olnud kristlastele pühitsetud matmispaik, siis on sõnal kirikuaed üldiselt surnuaia ehk kalmistu tähendus. Kirikuaedade tekkele pani aluse ristiusu nõue, et surnud tuleb matta pühitsetud mulda.
Markeerimaks kiriku mõjupiirkonda jõudmist, on enamasti kirikute ümber rajatud toekas aed või müür. Lisaks kirikule võisid kirikuaias paikneda väiksemad kabelid või luukambrid. Kirikuaiad on kuulunud pühakodade juurde alates esimeste kirikute rajamisest Eesti aladele 13. sajandil. Kristliku Euroopa kommete kohaselt olid kalmistud seotud kirikutega – matmine kirikuaia mulda (ja kirikusse) oli kristlase õigus ning sellest ilmajätmine karistus. Viimast rakendati ka endalt ise elu võtnutele: enesetapjad maeti kirikuaia ehk surnuaia müürist väljapoole postuumseks karistuseks kristlike reeglite vastu eksimise eest.
Mitte ainult usulisel eesmärgil
Huvitav on teada, et keskajal kasutati kirikuaedu tihti ka sekulaarsel eesmärgil. Seal korraldati meelelahutuslikke ja kaubanduslikke ettevõtmisi – toimusid laadad, spordivõistlused, rahvakogunemised, kohtumõistmised. Nõnda siis ei peaks imeks või pahaks panema, kui tänapäeval mitmete Eesti kirikute esisele rajatud linnaväljakul toimuvad paraadid ja laadad.
Kui luterlikes piirkondades hakati juba 16. sajandi keskel rajama surnuaedu asulatest väljapoole, siis sai see liikumine tõsise tõuke 18. sajandi lõpul. Nimelt keelati aastal 1772 keisrinna Katariina II ukaasiga Vene riigis matmine nii kirikutesse kui ka kirikute ümber. Vastava seaduse kohaselt tohtis nüüdsest matta surnuaeda, mis asub eluhoonetest vähemalt 600 meetri kaugusel.
Osaliselt tulenes seadusemuudatus ruumipuudusest, sest järjest laienev kirikuaed võttis võimaluse arendada siin elutegevust, aga oluliseks argumendiks oli ka meditsiiniline hügieen. Hoolimata lõhnaainete pruukimisest oli suvekuudel kirikutes raske viibida põranda alt lähtuva kooljaleha tõttu. Seda hinnati ka riskiks tervisele, kuna arvati, et matustest võib tekkida nakkusoht.
Ukaas tõi kaasa märgilise muutuse aastasadu kestnud matmispraktikasse, kus varakamad ning kõrgemast soost isikud maeti reeglina kiriku põranda alla, lihtrahvas aga kirikut ümbritsevale surnuaiale.
Pühapaik iidsetest aegadest
On teada, et seaduse järgimise osas eristus Lõuna-Eesti ehk vana Liivimaa ja Põhja-Eesti ehk toonane Eestimaa kubermang. Põhja-Eestis harrastati jätkuvalt matmist paralleelselt kirikute ümber olevatele surnuaedadele ning see eristab laias laastus kirikute ümbritseva ala kasutamist tänini.
Kirikuaedade territooriumil võis inimtegevust olla ka enne ristiusustamisega seotud kiriku rajamist, samuti võidi seda maa-ala kasutada teistsugustel eesmärkidel. Teada on, et sageli rajati kirik muistsete eestlaste pühakoha peale. On säilinud pärimusteateid sellest, kuidas kiriku asukohal on varem paiknenud erilise tähendusega loodusobjekt. Vara kirikuaia ohvritamm on alal tänini. Teada on ka, et Halliste kiriku juures asus puu, mille juures inimesed käisid end ravimas. Türi kiriku puhul on aga arvatud, et see on rajatud varem samas paigas asunud Thori austamise kohale ja seetõttu on sealne kirikuaed muinsuskaitse registris arvel kui „Türi kirikaed ja ohverdamiskoht“. Nõnda siis on mõnigi kirikuaed seotud varasema hiie- või ohvrikohaga – tegemist on püha paigaga iidsetest aegadest.
Eesti Kirik pakub alljärgnevalt väikese valiku kirikuaedadest üle Eesti. Toimetus püüdis haarata valimisse erinevaid näiteid. Toome lugejani linna- ja maapiirkonna kirikuaia ja kirikuaiad, mis iseloomustavad erinevaid kultuuritaustu, rohkem ja vähem läbiuuritud ajalooga kirikuaiad. Meie sooviks on avada eesti kirikukultuuri mitmekesisust läbi märksõna kirikuaed. Tahame panna lugeja nägema meie kultuuripärandi rikkust.
Algav suvi pakub meile hea võimaluse võtta ette avastusretk Eestimaa pühakodadesse ning neid ümbritsevatesse kirikuaedadesse. Kuivõrd kiriku pühadus laieneb hoonet ümbritsevale maa-alale, seda saab iga inimene ise kogeda.
Liina Raudvassar