Ohvritammega Vara kirikuaed

Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, Tartust 18 kilomeetri kaugusel Alatskivi suunas asetseb keset põlde oja lähedal puudesõõriga ümbritsetud Vara kirik. Kiriku ümber on lihtne muruga kaetud ja maakivist ümbritsetud piirdemüüriga kirikuaed.

Kiriku ajaloost on teada, et praegune kivist pühakoda valmis 1854–1855 krahv von Sieversi eestvõttel. 19. sajandi keskel rajatud kiriku eel oli seal vana puukirik, mis hävis tulekahjus. Kultuurimälestiste registri andmeil oli samas paigas juba orduajal Brigittale pühendatud kabel, esmamainimisega 1669. Algselt oli tegu Maarja-Magdaleena kihelkonna abikirikuga, hetkel on Vara kogudus iseseisev.

Vara Brigitta koguduse juhatuse esimees Andrus Zirkel ütleb, et ta on maakivist müüri aastate jooksul korrastanud, kevadel tehakse kogudusega kirikuaias koristustalgud ja suvel hoolitseb niitmise eest tema. Vaatamisväärsuseks kirikuaias on kiriku läänekülje ehk kiriku peaukse ees laiuv üüratu Vara tamm, mida peetakse muistseks ohvripuuks. Seega on Vara kirikuaia puhul tegu näitega, kus kristlik pühakoda on rajatud muinasaegsele pühapaigale. Keskkonnaportaali registris seisab, et 1997. aastal mõõdeti tamme ümbermõõduks 0,7 meetri pealt 520 cm ja kõrguseks 25 meetrit.

Küsimusele, kas ka tänapäeval käiakse tamme juures usuliste mõtetega, vastab Andrus, et kui ta kivimüüri kohendas, siis pani tähele, et käiakse. Ka võib leida tammekoore vahelt, aga ka teiste põlispuude koore vahelt igasugu kraami: „On olnud ristikesi, münte, sedeleid. Ja seda mitte ainult tamme juures, neid leiab ka pärnadest. Mina kedagi keelanud pole. Kord oli nii, et ohvritamme võsu kasvas kiriku seina ääres ning leidsin sealt suure kaika ja sildi, et jäta see puuke ellu. Inimesed ilmselt ei saa aru, et kui tamm kasvab sedavõrd kiriku lähedal, siis hakkab ta hoonele kahju tegema. Ohvritamme juured on kirikutrepi näiteks ammuilma paigast ära lükanud. Tammel on ju tohutu juur. Aga eks see tamm on enne mind olnud ja jääb ka pärast. Meie oleme kaduvad nähtused. Päris kindlasti käiakse tamme juures rohkem kui kirikus.“

Kätlin Liimets