Kutse Jumala riiki

Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis!                             Lk 14:23

Loodus ei salli tühja kohta. Ka Looja ei salli seda. Looduse põhistruktuuril on kombeks täituda: ruum saab täis ja aeg saab ka täis. Teame seda, kui oleme mõne riiuli või kapi tühjaks teinud ja siis aja jooksul märkame, et see on jälle asju täis. Aeg saab täis siis, kui meie jaoks mingi daatum kätte jõuab. Oma kalendrit lehitsedes näeme seda hästi.

Jumal on ruumi ja aja loonud ning seal käivad asjad tema, mitte meie kalendri järgi. Siiski on uksed ta kotta valla, meid oodatakse. Alati on võimalik ka lahtistest ustest mööda minna. Paelub miski muu, sest oleme oma väikese kalendri juba täis pannud omi olulisi asju, aga näib, et Jumala kojas ja tema riigis ei hinnata maist edukust kõrgelt.

Omal ajal märkasin, kuidas mu jutule tulnud inimeste arvates on mul kogu aeg metsikult palju teha ja muudkui kibekiire. Seda võeti kui loomulikku eeldust. Vahel nii oligi. Siis hakkasin ennast treenima ja inimese jaoks aega võtma. Nüüd olen ehk juba kuhugi jõudnud. Mõnikord kõlab see mu jutule tulnud inimesele õnnistusena, kui ütlen, et mul on nende jaoks aega küll. Ja üldse – meie loodud olenditena ajas ja ruumis liikudes peaksime olema nagu need vaesed, küürakad, pimedad ja jalutud, sest neil on midagi, mida pole Aja ja Ruumi Valitsejatel: mitte midagi. See on väga hea pääse Isanda kotta, mis muudkui täitub. Kas meil on mitte midagi?

Meelis-Lauri Erikson