See viimne rahuase

Kalmuaed ja surnuaiapüha käivad kokku. Põngerjana võeti mind kaasa mööda hämaraid kalmistu teid Herne tänava Aleksander Nevski surnuaia päris lageda välismüüri äärde Tallinnas, kus on ka Toivo kääbas. Vanatädi sõnul pidin ma meeles pidama ta surmakuupäeva: 24.02.1946. Miks – ei õnnestunud ka isa käest selgust saada. Kuupäev omandas kirkuse alles Nõo koolipoiste juttudest Martin Lipu mälestussamba juures Nõo kalmistul. 

Isalt sain teada, et mu poolvend Toivo lasti maha Kopli kaubajaamas naismilitsionääri poolt, kes tuli (või saadeti?) uhkes uhiuues heledas lambanahkses kasukas matusele mustades leinariietes leinajate sekka. Saan seda piltide põhjal väita. Ja lisaks lausejupike isalt: „Poisikeste asi, mängisid luuremänge!“ See „poisike“ oleks varsti saanud 24aastaseks! Nüüd hiljem, kui surmakuupäev on meile kõigile täies hiilguses avanenud, tuleb see vabariigi aastapäeva paiku alati meelde. Surnuaiad lihtsalt on täis jutustamata jäänud lugusid!

Kodune surnuaed, kui nii võiks öelda, on minule Siimustis. Seal veetsin tihti puhkepause oma suvistel rattaga poeskäikudel. Seal oli mõnus vanaema-vanaisa kalmul pingikesel pehmet poesaia nosida. Ka talvel lumme mattunud ristide read lummasid. 1994. aasta tõi mu lugemisulatusse Eeva Niinivaara soome keelest tõlgitud mälestusteraamatu „Ikka paistab seesama päike“, mis annab meile võtme Siimusti kalmistu sünnist: 

„Ühel pühapäevahommikul võtsid isa ja aednik Enn puukuurist mõned tööriistad ja asusid teele. Panin tähele, et isa muheles kergelt. Nad võtsid kaasa suure korvitäie kuusetaimi. „See käik teeb sulle kindlasti rõõmu,“ kuulsin isa ütlevat. […] Õunaaida [kus suviti elas Eeva Pedriks] ja pärnade juurest vaadates nägin tulevast kalmistut. Esmalt ümbritseti ala kuusehekiga. […] Surnuaia rajamises isa toetanud sõbrad olid esimesed, kelle rahupaigaks see kalmistu sai.“ (Lk 18) 

Kirjutab ju Eeva Niinivaara, et „Näiteks ei võinud ma mõelda, et mind maetaks kuhugi kaugele võõrasse kohta, Laiusele – oli ju minu kodust kihelkonnakeskusesse, kirikukülla, viisteist kilomeetrit. Surnuaeda oli kaksteist kilomeetrit. Meie suguvõsa rahupaik oli just Laiuse surnuaial.“ (Lk 17) Ometi olevat ta isaga koos Laiuse surnuaial hauakividelt nelja-aastasena tähtede kokku veerimist õppinud. 

Lapsepõlvelootus Siimustisse maetud saada Eeva Niinivaaral ei täitunud – ta on maetud üle maa ja mere Helsingisse soomlaste Hiietaniemi pühapaika. Eeva Pälluri nime all on ta mitmel pool enne sõda ajakirjades siiani kokku kogumata luuletusi avaldanud. Kui ta gümnaasiumitüdrukuna Tartus Matthias Johann Eiseni peres kostiline oli, püüdis pereisa salamisi Eeva sahtlis peidus olevaid luulekatsetusi parandada. (Lk 43)

Üks ilusamaid surnuaia ja surnuaiapüha kirjeldusi on pärit Harri Jõgisalu sulest tema Kihnu raamatus „Maaleib“ (1985). Seal avaneb linnalapsele Märdile inimsaatuse sügav olemus surnuaiapühal läbi murtudsüdamete: „„Kui meie atiga korra sii olõmõ, siis sia, Mart, jõstutad meitele kua pjalusõlõ murtudsüdamed. Kodo kambri akna all kasvab juba mjõtu aastat põõsas. Selle küljest kaevad juurika. Ju teesed lapsõd aitavad kua. Tuõgõ siia ning pangõ talõ pioga musta mulda, siis kasvab jõudsamini.“ 

„Sinule ja taadile murtudsüda?!“ Märt ei uskunud, et oli õigesti kuulnud. Vanaemale, ilma kelle juhatuse ja hoolitsuseta Pihelgal midagi ei toimu, kellele lapsed sülle kipuvad ja kelle järele kõik loomad jooksevad? Ja vanaisale? Kes ajab siis mõrrad merre, parandab võrgud, rautab hobused, võtab lapsed kaasa linde vaatama, kui vanaisa ei ole?

Märt jäi päris keeletuks. Ei küsinud ega vastanud enam midagi. Ta ei saanud vanaemale, elavale vanaemale lubada, et istutab tema ja taadi hauapäitsisse murtudsüdame. Vanaema vaatas Märdile silma, naeratas nukralt ja küsis: „Sia, Mart, ei laosu sõnagi?“ Ei, Märt ei lausunud sõnagi. Mida kauemaks vait jäi, seda enam tundis, et ei saagi midagi ütelda. Jutt oli otsas.“ („Maaleib“, lk 150)

Pärast viieteistaastast võimu poolt peale sunnitud pausi omistati Juhan Liivi luuleauhind Ain Kaalepile 1984. aastal luuletuse „Õnne piir“ eest. Selle luuletuse lõpuread kerkivad vahel silme ette: „Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis, / mis sel kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis.“ See on üks võimsamaid kalmuaiaga seotud luuletusi Eesti luules! („Siis tõusid sa pilve alla : Juhan Liivi luuleauhinnaga pärjatud luuletused“, 2009) 

Järgmine aasta lisab Juhan Viidingu „Soovi“, siis peatselt Betti Alveri teise pärjatud luuletuse „Elul on väikene hingemaa“ (1987), Viivi Luige „On aastasaja lõpp. On öö“, siis Vladimir Beekmani „Eesti naised“, kus on read: „Eesti mehe häll küll on väike, / tema surnuaed on suur“ (1989). See on Henrik Visnapuu, kes jääbki oma surmani ja hiljemgi! vastust nõutama: „Vahimees, ons ikka veel öö?“ ja suures hingehädas kutsub Eestile appi üle laia ilma maetud suguvendi.

Surnuaed või kalmuaed ja rist hauakääpal on eesti kirjanduses andnud meeldesööbivaid ridu. Valin luuletuse Jaan Kärnerilt, mis ilmunud luulekogus „Tähtede varjud : Luuletused 1909–1913 nende tekkimise järjekorras“ (1913) Konrad Mäe pilkupüüdva kaanega. Autor ise nagu häbenes oma noorusvärsse ja hilisematesse koondkogudesse võttis „Tähtede varjudest“ mõne üksiku. Nagu paljude teiste luule, vajaks ka elu lõpus vaimuhämarusse kaldunud Jaan Kärneri luuletused kellegi värskemat pilku uueks valimikuks.

Surnuaial

See viimne kodupaik, see viimne rahuase,

kus ükskord ilmakärast puhkame …

Oo, Isa ülevel, Sa ise nõnda lase

meid käia teel, et endid leiame!

On kallis iga viiv ja iga elulaine,

kui tornist hauakellad hüüavad – 

nii rikas kuningas kui kepikandja vaene

küll ükskord ära läevad mõlemad.

Ei tehta vahet seal, ei tunta kalmus kahte,

üks vend ja õde ainult kõrvu seal.

Kuid õnnis aga see, kes täidab selle tahte

ja selle mõtte juba ilma peal.

See viimne rahutee, see viimne armurada,

mis kutsub koju väsind rändajad …

Oo, võiks ma tervet ilma hinges kaisutada

siis veel, kui hauakellad kutsuvad!

Ja viimne rahupaik ja viimne voodi meile,

kus ükskord ilmakärast hingame, –  

ta kallis pärisosa, armuleping neile,

kes teinud töö ja täitnud kohuse.

Ei ole jäädav koht, ei ole jäädav ase,

mis loodud ilmas inimestele …

Oo, Isa ülevel, Sa ise nõnda lase

meid käia teel, et saame rahule!

Vallo Kepp