Varjatud Jumal

Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen.                                        Rm 11:36 

Kolmainupüha võtab võimsa koodana kokku kõik, mis on olnud alates advendiajast. Kolmainsa Jumala püha. Jumalat ei saa joonistada, temast ei saa endale mudelit luua, teda ei suuda ettegi kujutada. Küll aga suudame näha, mida ta teeb. Tema toimimine paistab välja, kuid ta ise eelistab jääda varjatuks. Ta on kõikjal, kuid ometi vaatab kogu loodut ja meie maailmapalli väljast. Ta on igavene, ent ometi loob ja liigutab ajas. Ta on täiesti teine, kuid ikkagi ka nii lähedal. Kuidas küll seda kõike mõista, kirjeldada? Paulus on kord olnud selle kirjeldamisele lähedal, kui ta pani kirja niisuguse lause. Aga mida küll selle lausega peale hakata? See on liiga suur – me libiseme mööda selle pinda maha. Nagu päike, mis loojub ja tõuseb, meie heidame pilgu taevasse ja läheme oma tähtsate toimetuste juurde tagasi. Mõni ehk märkab öelda koos Paulusega „Aamen!“ – ja kogu lugu. Me läheme minema, me läheme edasi, kuid Jumal on. Meie tegutseme, teeme elamist, aga ta on. Ju siis nii peabki olema … Sest me oleme osa loomingust, oleme selle sees ja meil on ülesanne siin piiratud ajas ja ruumis.

Õnneks saame teha kogu asja osadeks ja võtta vastu raashaaval. Seda me võime küll, ja nii on suupärasem. Alustame advendiajal Lunastaja tuleku ettevalmistustega, liigume läbi sünnipüha ta ilmsikssaamisse. Siis läbime koos temaga lunastuse sügavuse kogemise ta risti alla ja tühja haua juurde. Sellel teekonnal on palju olulisi peatusi. Rõõmupüha läheb edasi läbi ta taevamineku ja Vaimu valamise siiani. Kas paneme punkti? Ei, sest lugu läheb ju edasi. See ei ole ainult kord olnud, see on kogu aeg!

Meelis-Lauri Erikson