Nimi aitas sõbruneda ukrainlastega

Võru praostkonna vikaarõpetaja Jaak Pärnamägi teab, et tema eesnimi tähendab ukraina keeles küsimust „kuidas“. Ta tervitab kontsertidel inimesi ukraina keeles ja kõneleb oma seotusest Ukrainaga.

Jaak Pärnamägi meenutab, et sattus priitahtlikult armeeaega teenima 1980. aasta kevadel Ukrainasse Taga-Karpaatiasse Tšernovtsõsse (Tšernivtsisse). Ta õppis Tallinna polütehnilise instituudi majandusteaduskonnas raamatupidamist, kuid eksmatrikuleeriti seoses nõrga õppeedukusega. Põhjus aga oli pigem muus – nõukogude noorele sobimatu suupruuk arenenud sotsialistliku riigikorralduse vastu.  

Kõigile teada

Jaak Pärnamägi sattus õppepolku, kus koolitati jalaväe lahingumasina komandöriks ja sai seersandipaelad pagunitele. Esimesest teenistuspäevast sõbrunes ta Lääne-Ukraina poistega, paari relvavennaga teenis hiljem koos ka Tšehhoslovakkias, kuhu neid läkitati pärast õppe lõppu. 

„Sõprus sai alguse minu nimest. Jaak, mis ukraina keeles tähendab „kuidas“. „Як тебе звате?“ – „Яaк!“ Kui ukrainlasest seersant oli nõnda minu käest kolm korda küsinud ja ikka sama vastuse saanud, pidas ta mind idioodiks ning külvas mu üle erinevate venekeelsete epiteetidega,“ meenutab Jaak. 

Tulevane vaimulik lasknud peenikest naeru ja lõpetanud seersandi piinad, näidates sõjaväepiletit, millest too lugenud kuuldavalt „Як!“. Terve rood mehi möiranud siis naerda … 

Nii said kõik tema nime teada ning alus sõpruseks oli loodud. See aitas keele omandamisele kaasa ja kui Jaak poolteise aasta pärast sai puhkusele sõita, siis imestas nii mõnigi, miks ta Eestisse Tallinna sõidab, mitte koju Ukrainasse!

Koht, kus vaimu puhata

Jaak meenutab, et ukrainlased olid igas mõttes tõelised kamraadid, usaldusväärsed ja külalislahked. Ning omal kombel „karmid mehed“, mõeldes sellega, et õppis neilt sibulat sööma kui õuna. Ta on koos ukraina ajateenijatega samagonni joonud, soolapekki (ukraina salo) söönud ja pulmaski käinud. (Retseptikogu aadressil nami-nami.ee pakub valiku Ukraina toite. – R. P.) Ning muidugi nõukogude korda siunanud. „Lääne-Ukraina rahvas on uhke oma rahvuse ja rahva üle,“ ütleb Jaak.

Kõikjal Ukrainas oli näha kirikuid, suuri ja väiksemaid. Kiriku külastamine polnud muidugi respekteeritud. Ka polnud Jaak noore mehena kirikuinimene, kuigi teadmised religioonidest ja sakraalkunstist oli ta saanud tänu headele õpetajatele keskkoolist kaasa. 

Ta käis ajaloo-ühiskonna eriklassis ning sai fakultatiivselt õppida nii kunstiajalugu kui ka religioonilugu. (Aastatel 1975–1977 oli stagnatsiooni kõrgaeg!) 

Linnaloa ajal külastas Jaak siiski koos ukrainlastega ka kirikuid, kuigi seetõttu tuli mõnel korral politruki juures „vaibal käia“. Väeosa lähedal paiknes uniaatkiriku kalmistu, mis pakkus vaimuliku sõnul parima koha, kus vaimu puhata. Enamik sealseid kogudusi kuulus kreekakatoliku kiriku alla, teab Jaak. Ka Tšehhoslovakkias käis ta koos ukrainlastega kirikutes ja kalmistutel.

Arvan, et nad on rindel

Jaak, kes on jälginud arenguid Ukrainas, oli selle aasta veebruari alguses kindel, et Vene sõjavägi tungib Ukrainasse. Ja ütleb: „Viha! Jõuetut viha ja nördimust tekitab see, et üks naaber on niisugune …“ Ta ütleb, et oli veel aastaid pärast armeeteenistust kirjavahetuses ja käis Oleksandril Krimmis veel külaski (vt fotot), ent side katkes juba aastakümneid tagasi ning aadressidki on ammu kadunud.

„Aga arvestades nende meeste sünniaastaid ja iseloomu, arvan – nad on rindel. Kui ikka tervised ja muud olud on seda lubanud,“ on Jaak veendunud. 

Oletusele, et nelikümmend aastat tagasi saadud kaheaastane keelekogemus näitab pigem vaimuliku meelsust, vastab Pärnamets, et küllap vist. Ja täpsustab, et siin ja seal ukrainakeelse tervitusega ülesastumised on pigem loogiline osa tema viimaste kuude tegemistest. Ta on vabatahtlik hingehoidja ja tugiisik sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna alluvuses. Just Ukrainast tulnud põgenikele.

Päev enne 12. märtsil Tartusse Raadimõisa hotelli põgenikega kohtumisele minekut jäid talle silma read Jaakobuse kirjast: „Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.“ Ta sai kinnitust, et tegeleb vahetevahel ka õigete asjadega ja juhuslikud kohtumised võivad omada mõõtmatult suurt tähendust.

Põlva kogudus on annetanud otse Ukrainasse, on põgenikke kirikus võõrustanud ja kirikukohvile kutsunud. Jaak Pärnamägi, olles ka koguduse hingehoidja, võib kasutada tööaega vastavalt ukrainlaste toetamise vajadusele.

Rita Puidet