Euroopa kristluse taassünni lootuses

See on jätkuks Jaan Tammsalu artiklile (EK, 6. aprill), milles ta koputas meie hingele viidetega ema Theresale, kes oli palunud meile puhast südant. See on sügav ja tõsine palumine ajal, kui kõik, eriti Euroopa kristlased, seisavad vastakuti inimsuse hülgamisega Venemaa sõjas Ukraina, tegelikult meie kõigi vastu.

Ukraina seis sõjas väljendub paaris lausungis: „Au Ukrainale! – Kangelastele au!“ – „Oleme koos! –Toetagem Ukrainat!“. Sellistel ränkvalusatel aegadel, kus Venemaa ei pea mitte üksnes sõda, mis on vastuolus mistahes rahvusvahelise õiguse reeglitega, vaid sooritab inimsusevastaseid kuritegusid, ei saa keegi isiklikult ega kristlik kirik istuda plangul ja vaadata seda, mis toimub all. 

Me võime möönda, et sõjad Gruusias, relvakonflikt Donetskis ja Luganskis kujutasid endast eeskätt vaid pisemat sorti regionaalset relvakonflikti, millel globaalne tähendus puudus. Ja kuigi venelased käitusid sealgi, eeskätt aga Groznõis, enam-vähem traditsiooniliselt – tsiviilelanikke tappes, vastaseid piinates, vägistades ja marodööritsedes –, polnud nende sündmuste mastaap kuigi suur. Vastavalt sellele käitus ka kirik ja Euroopa – väljendas „nördimust, hukkamõistu“ jne. Kokkuvõttes oli Kaukaasia midagi ammust ja eksootilist. Pealegi ütleb kultusfilmi „Ergav kõrbepäike“ tegelasi Ve-

restshagin maailmakuulsa fraasi: „Ida, see on peenikene värk.“

Kirik neis konfliktides ei osalenud – erilisi palveid ei loetud, jutlustes nendest asjadest ei räägitud (tean kahte erandit). Kui üldse mingi positsioon võeti, siis neutraalses stiilis: palugem rahu eest, ja kõik. 

Olin ise noil aegadel tegev professionaalses poliitikas riigikogu liikmena ja olemata tol ajal veel tegelik vaimulik, mõtlesin sageli koos mõnegi kolleegiga, et kuidas saab kirik olla nii vait ja vagusi aegadel, kui on käimas vallutuslikud sõjad. Ilmaliku poliitikuna tundus kiriku vaikus agressiivse sõja suhtes seisukoha väljendamisel kõrvulukustav. Vaikus võib kisendada rohkem kui Jeeriku pasun. 

See, mis toimub täna Ukrainas, on kategooriliselt muud. See on sõda selle täies ulatuses, mille teket 21. sajandil ei osatud ettegi näha. Eriti veel olukorras, kus Venemaa fašistlik režiim esineb formaalselt kristlikuna. 

Kristlastena on meil raske ette kujutada, et Venemaa režiim on ennast avalikult sidunud õigeusu kirikuga ja vastupidi: režiimi mistahes tegu ja samm on saanud Venemaal kiriku õnnistuse. Kui ilmalikus poliitikas ütleme, et tegemist on sõjaga Putini režiimi ja Euroopa vahel, siis kristlikus elus on tegu vaimuvõitlusega Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku ja ülejäänud kristliku maailma vahel. Muidugi, lahinguväljal on alati olnud sadiste ja marodööre, alati on olnud hullumeelseid kindraleid, aga aastal 2022 peetavas sõjas ei tohi neid olla. Vene patriarh on usku ja õnnistust jalge alla tallates pidanud tarvilikuks kinkida Jumalaema ikooni (!? – ei rohkem ega vähem) Vene karistussalklaste, nime poolest Vene Kaardiväe ülemale Zolotovile.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kiriku metropoliit Eugeni on intervjuudes hoidunud hukka mõistmast Venemaa agressiooni ja inimsusevastaseid kuritegusid. Viidates peidusolevatele dokumentidele, mis võivad Vene agressiooni õigustada. (Olles professionaalselt tegelenud MRP arhiivindusega, võin ütelda: selliseid dokumente ei ole; Eugeni lihtsalt vigurdab.) (17. märtsil võtsid Eesti Kirikute Nõukogu ja kirikute juhid vastu ühise avalduse seoses sõjategevusega Ukrainas ja sõjapõgenike vastuvõtmisega Eestis. Avaldusele on alla kirjutanud ka MPEÕK metropoliit Eugeni. – Toim.)

Metropoliit Eugeni käis 20. märtsil Moskvas teenimas koos patriarh Kirilliga Moskva õigeusu peakirikus. Kelle eest Moskva ja kogu Venemaa patriarh palvetab ja keda ta õnnistab. Muide, just see asjaolu on pannud paljusid vaimulikke kahtlema selles, kas patriarh Kirill on üldse usklik inimene. Mina arvan, et on. 

On läinud nii, et Ukraina on saanud kogu Euroopa tsivilisatsiooni äratajaks. Veel mõni kuu tagasi Euroopa tukkus – ta ei suutnud leida ei enda ideed, vaimsust ega mõtet. Need euroopalikud mõisted – au, väärikus, vabadus – puhkasid vanades käsikirjades ja foliantides, olles kirjutatud veel hanesulega. Ja neid õieti ei mäletatud või ei mõistetud. 

Aga nüüd, Ukraina sõjast alates, on need mõisted taas elustunud – Euroopa on taasavastanud oma mõtte ja tähenduse. Enam pole need mõisted kirjas hanesulega kirjutatult, vaid need on kirjas mobiilide ja arvutite ekraanidel, levivad uute ja värsketena taas üle kogu maailma sekundite kiirusel. 

Ja võib-olla just selles ongi Ukraina sõja suurem mõte ja Jumala plaani sisu, et astudes välja sõda õnnistava Moskva kiriku vastu taasleiame endid kui Euroopa tsivilisatsiooni.  

Igor Gräzin