Jumala rahva 

koduigatsus

Teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks.                                      Jh 16:20

Küllap teame kõik seda ütlust usu kohta, et usk teeb omad võõrasteks ja võõrad omadeks. See tähendab seda, et usule tulnu jaoks muutub kõik, kaasa arvatud tema väärtushinnangud, kuna muutunud on kogu tema elu ja olemus. See, mis varem rõõmu tegi, ei tee seda sugugi enam. Pigem on lihtsalt kurb. Ja see, mis enne kurvastas, ei ole enam nagu kurvastamist väärt. Aga selles asi ongi. Usule tulnu hakkab kurvastama ja rõõmustama õigete asjade pärast. Mitte enam nii, nagu teeb seda Jumalast kaugenenud maailm. Seda kirjeldab Jeesus hüvastijätukõnes oma õpilastele. Kuid ta lubab seal veel midagi. „Teie kurbus muutub rõõmuks!“ Igatahes. Tingimata.

Nüüd Jeesus lahkub omadest, kuid see ei ole lõplik lahkumine. Otsekui peaks hea sõber korraks ära käima, aga ta lubab varsti tagasi olla. Siis on valdav jällenägemisrõõm. Kuid seni saadab ta meile pidevalt väikesi teateid sellest, et ta pole meid sugugi unustanud, sest ta ju tunneb meid; meie tunneme teda. Nii saab ta jätkuvalt olla meiega kuni maailma ajastu otsani. Ta saadab sõnumeid ehtsa rõõmu maailmast. Igal otsijal on Jumalale miljon küsimust, aga mil ta Jeesuse läbi Jumala leidnud on, siis kaovad need kõik.

Meelis-Lauri Erikson