Kirik soovib Nigulistes jätkata muuseumitegevust

Kiriku- ja valitsustegelaste kohtumisel jaanuari lõpus toonitasid kiriku esindajad, et Niguliste kiriku tagasisaamine oleks põhimõtteline otsus ja muuseum saaks seal senist tegevust jätkata.

C. E. Kirchhoffi foto Niguliste kirikust pärast pommitamist 1944. aasta märtsis. Foto: Viivi Baladi erakogu

Kiriku esindajad – peapiiskop Andres Põder, kantsler Mati Maanas ja jurist Vahur Glaase – ning peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Laine Jänes ja peaministri nõunik Kalev Kukk väljendasid oma seisukohti taas päevakorrale kerkinud Niguliste kiriku tagastamise küsimuses.
Kohtumise ajendiks oli Tallinna linnavalitsuse poolt kultuuriministeeriumile adresseeritud kiri 2007. aasta lõpust, milles sooviti ministeeriumi seisukohta, kas tagastada pühakoda luterlikule kirikule või jätta kultuuriobjektina riigi omandisse.
Kiriku esindajad kinnitasid oma varasemaid seisukohti, et nad taotlevad tagasi õigusvastaselt võõrandatud Niguliste kirikut.

Tagasi omanikule

Riigil on aga vastavalt seadusele õigus vara mitte tagastada, selle otsuse peab tegema vabariigi valitsus. Kiriku esindajate sõnutsi tuleks sel juhul kõne alla kompensatsioonitaotlus. «Vastavalt seadusele, kusjuures peaks olema tegemist õiglase kompensatsiooniga,» rõhutab jurist Vahur Glaase.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon on leidnud, et kuna kiriku inventari omandireformi aluste seaduse §-s 11 lg 1 pole märgitud, et kiriku inventar oleks omandireformi objekt, siis järelikult seda ei saa tagastada. Kirik on selle vaidlustanud ja algatanud kohtuprotsessi.

Otsustus ministeeriumi käes

Nii jurist kui kantsler rõhutavad, et kiriku vara on tervik, kiriku tegutsemise eesmärgi täitmiseks on tarvilikud nii hoone kui ka inventar. Seega ei saa rääkida eraldi hoone või vara tagastamisest. Kiriku jaoks on Niguliste tagastamine aga põhimõtteline otsus: et õigusvastaselt võõrandatud vara saaks tagasi omanikule.
Niguliste tagastamise puhuks on kirikul oma ettepanekud. Kui Niguliste peaks tagastatama luterlikule kirikule, siis püüab kirik teha koostööd praeguste omanike ja kasutajatega, selgitab Glaase. «Tagastamise korral on kirik valmis sõlmima pikaajalise koostöölepingu muuseumiga. Seega jääksid oma kohale muuseumieksponaadid, säiliksid töökohad ja hoone töökorraldus.»
Juristi sõnul oleks see hea lahendus mõlemale poolele: õiglus seataks jalule seeläbi, et omanik saab vara tagasi, muuseumile jääb aga kindlus, et nende töö säilib ja läheb edasi.
Riigi ja kiriku esindajate mitu tundi kestnud arutelu viis osapooled järeldusele, et praeguses olukorras tuleks siiski leida lahendus. See tähendaks kultuuriministeeriumi otsust, kes peab vastavalt seadusele esitama valitsusele taotluse, kas Niguliste kirik tagastada EELK-le või mitte.

Pommitamise kahjud

Tallinna Niguliste kirikus tegutses kuni 1939. aastani EELK saksa kogudus, mis lõpetas tegevuse. Umbes kaks kolmandikku koguduseliikmetest – enamikus baltisakslased ja nende järeltulijad – lahkus Eestist, varad anti üle EELK-le.
Mati Maanase sõnul riigistati Niguliste alune maa Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga ja hoone koos kunstiväärtustega Natsionaliseerimise Komisjoni otsusega 6. aprillist 1941. a.
Samas jäi tegutsema eestikeelne kogudus, mille viimane vaimulik Richard Koolmeister (Niguliste koguduse õpetaja asetäitja 1941–1944) 1944. aastal Eestist Rootsi lahkus. Kirik sai pommitabamuse 1944. aasta märtsipommitamisel, kui hävis ka suur osa Niguliste kvartalist. Pommitamise eest päästis varad Niguliste kogudus, viies need juba varem varju Kiek in de Köki. Päästa suudeti muu hulgas Bernt Notke «Surmatants», Hermen Rode loodud peaaltar ja palju muud hindamatut kunstivara.
Kogudus alustas kohe pärast pommitamist kiriku taastamise ettevalmistamist – koostati eelarve, alustati materjalide hankimisega. Reaalselt ei jõutud palju ära teha, sest Nõukogude vägede sissetung 1944. aasta septembris tegi sellele lõpu.

Kirik kui muuseum

Oluliselt sai Niguliste kirik kannatada ja lagunes ajavahemikul 1944–1953 võimude tegevusetuse tõttu. Kirikut hakati taastama 1953. aastal, töödeks kulus üle 30 aasta.
Kirik põles teist korda 1982. aastal, mil taas hävisid tornikiiver ja kabelid. Veidi üle 40 aasta pärast pommitabamust – 30. detsembril 1984. aastal – avati hoone muuseumina, peatselt alustati samas ka kontserttegevust.
1993. aastal otsustas vabariigi valitsus kanda Niguliste muuseum-kontserdisaali riigi omandusse jääva vara nimekirja ja 1997. aastal registreeriti Niguliste riigivarana riigivara registris. Praeguseks on Niguliste muuseum-kontserdisaal Eesti Kunstimuuseumi käsutuses.
Eesti Kunstimuuseumi teadusnõukogu resolutsioonis 2001. aastast toonitatakse vajadust Nigulistes muuseumitegevust (esemete eksponeerimist, uurimist ja säilitamist) jätkata ning kirikut mitte EELK-le tagastada. «Niguliste muuseumi üleandmisel EELK-le on kunstimuuseum sunnitud Niguliste muuseumis töö kohe lõpetama ning kõik eksponaadid minema viima,» on kirjas teadusnõukogu resolutsioonis.

Lea Jürgenstein