Eluleib

Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma. Jh 6:14

Evangelistid kirjeldavad Jeesuse tegevust sageli väga täpse aja- ja kohamääranguga. „Pärast seda läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve.“ „Ent paasa, juutide püha, oli ligi.“ Nii teevad kõik evangelistid. Nad kirjutavad täpselt, kus ja millal miski toimus. Me kõik elame ajas ja ruumis, kuid Jumal oleks nagu sõrme sirutanud ning märkinud ära ühe kuldse täpi ajaloo kulgemises – siin ja sel ajal. Jeesus on kohal. See, kes pidi tulema.

Aga inimene on ikka seesama. Talle meeldiks kõige enam selline valitseja, kes paneks ta pehme rohu peale istuma ja annaks talle imelisel viisil leiba. Sellist kuningat on ikka vaja, kes meile kõike annab, hästi palju ja tasuta. Kuid maa peal leidub küllalt ka tühje, laastatud paiku, kus midagi ei kasva ja kust tuleb ise kõike vaevaga hankida. Ja leidub valitsejaid, kes saadavad meid surma. Kas siis ei ole head kuningat meiega? Elame endiselt samas ajas ja ruumis, kuid meil on hea kuningas, kes tahab meid päästa meie eneste käest. Anda meile hingetoitu, mis jääb. Maailm on tohutult rikas ja inimeste headus on tohutu jõud, palju suurem kui kurjuse jõud ongi, aga kuskil on selge piir, kus me ise end enam aidata ei suuda. Ise oma hinge toita ei saa. Selleks pidi Eluleib tulema maailma.

Meelis-Lauri Erikson