Ukraina usuelu ajalugu

Veebruari lõpus alanud Vene sõjaline agressioon Ukraina vastu on päevakorrale toonud ka religiooni ja sealse kirikuelu. Meediasse on jõudnud pildid hävinud pühakodadest ja vaimulikest, kes majutavad kirikutes oma kodudest lahkuma sunnitud kaasmaalasi. Ukraina on usuliselt kirev ja rikkaliku ajalooga maa. Heidamegi järgnevalt pilgu Ukraina usuelu minevikule. 

Ristiusustamisest kuni 16. sajandini

Ukraina ajalugu on juba alates apostlite ajast kristlusega tihedalt läbi põimunud. Usutakse, et apostel Andreas käis Musta mere läänekaldal misjonireisil ja jõudis umbes 55. aasta paiku praeguse Kiievi kohale ning püstitas sinna risti, kuulutades nii suure kristliku keskuse sündi. See legend on nii Ukraina kui ka Vene kiriku jaoks olulise tähtsusega, sest mõlemad kirikud peavad oma sünnipaigaks just Kiievit. 

Veel enne, kui Ukrainast sai 10. sajandi lõpul kristlik maa, jõudsid Bütsantsi keisri ja Konstantinoopoli patriarhi läkitusel viibida Lõuna-Ukrainas, kus toona asus kasaaride riik, kaks õpetlast, Kürillos ja Methodios. Nende ülesandeks oli kreeka tähestiku põhjal koostada slaavi tähestik ja tõlkida sealsesse keelde Piibel ning kirikuelu jaoks olulised tekstid. See on vanaslaavi kirjakeele algus, mille põhjal kujunes 12. sajandiks kirikuslaavi keel. Neist seikadest ilmneb Bütsantsi ja Konstantinoopoli patriarhaadi olulisus Ukraina usuelule, mis pole praeguseni oma tähtsust minetanud, ehkki ajaloos on see olnud kord varjul, kord rohkem esil. 

9.–10. sajandil tekkis Ukraina alal suur Kiievi-Russi riik, mille keskuseks oli kuni 13. sajandini Kiiev. Pöördepunkt riigi usuelus oli 988. aasta, mil Kiievi-Russi suurvürst Volodõmõr (Vladimir) ristiti. Valitseja ristimise järel toimusid massiristimised üle kogu riigi ja nii nagu toona kombeks, sai riigi valitseja järel aegamööda kristlikuks ka kogu tema rahvas. Esialgu jõudis ristiusk suurematesse linnadesse ja Kiievi-Russi lõunapoolsesse osasse. Seoses kristluse põlistumisega edenes ka kirjakultuur ja et kirik vastutas hariduse eest, pöörati tähelepanu ka talupoegade kirjaoskusele. 

Bütsantsi-slaavi riitusega kirik kuulus järgnevatel sajanditel Konstantinoopoli patriarhaadi koosseisu, ent et ristiusustamine juhtus enne 1054. aasta suurt skismat, millest alates loetakse ida- ja läänekiriku osaduse katkemist, olid Ukraina kirikujuhtidel kontaktid ka Rooma paavsti ja läänekristlastega. Kiievi kirikujuhid osalesid Lyoni (1245) ja Konstanzi (1414–1418) kirikukogudel ning Kiievi metropoliit Issidor oli üks Firenze uniooni loojatest (1439), mis pidi ida- ja läänekirikut lepitama. 

Juba 12. sajandil hakkas senine suurriik lagunema ja leidis oma lõpu. 1240. aastal vallutasid Kiievi-Russi mongolid. Kiievi-Russi kõige tähtsam kirikujuht, Kiievi metropoliit, liikus 14. sajandil Moskvasse, ent allus jätkuvalt Konstantinoopoli patriarhaadile. Suurvene riik ja kultuur, mis nüüd õitsele puhkes, oli oma olemuselt uut laadi, ehkki kiriku-

slaavi keel ja pärand kandus sinna edasi. Moskva kirik keeldus vastu võtmast Firenze uniooni ja eraldus iidsest Kiievi metropooliast, kuulutades 1448. aastal välja oma iseseisvuse ehk autokefaalia. 1589. aastal, kui Konstantinoopol oli juba rohkem kui sada aastat olnud allutatud Türgi ülemvõimule, sai Moskva kirikust iseseisev patriarhaat. 

Katoliku mõju Ukraina usumaastikul

Ukraina alal hakkas alates 14. sajandist andma lisaks õigeusule tooni katoliiklus. See on peaasjalikult seotud Leedu ja Poola võimu laienemisega Ukraina alale. Alates 1386. aastast, mil Leedu ja Poola sõlmisid personaaluniooni (jäid küll eraldi riikideks, aga neil oli ühine valitseja), kuulus suur osa Ukrainast Leedu ja Poola koosseisu. 

Kui enne 1386. aastat oli usuline olukord mitmekesine ja lubatud oli praktiseerida ka õigeusku, siis personaaluniooniga muutus poolakate nõudmisel riigi ametlikuks religiooniks katoliiklus. Alates 16. sajandist levis riigis ka protestantlus (eriti kalvinism) ja osa aadelkonnast pöördus protestantlusesse. See tähendab, et Ukraina kuulus neil sajanditel Lääne-Euroopa kultuuri- ja usuelu ruumi. Vaatamata sellele, et vastureformatsiooni käigus nii protestantide kui ka õigeusklike õigusi kitsendati, püsis osa aadelkonnast jätkuvalt oma senise usu juures. Ka pärast seda, kui Moskva patriarhaat 1589. aastal iseseisvus, jäi Kiievi metropoliit Konstantinoopoli patriarhi alluvusse. Samal ajal sai sealne õigeusk mõjutusi ka katoliiklusest ja et Venemaal vaadati roomakatoliku mõjule viltu, tavatseti Ukrainast ümber asunud õigeusklikke ümber ristida. 

Oluliseks murdepunktiks katoliikluse põlistumisel oli 1595. aastal sõlmitud Bresti unioon, mille tulemusena läks osa Poola-Leedu õigeusklikest üle katoliku kirikusse, tunnistades paavsti küll oma kirikupeana, ent järgides ka edaspidi õigeusu liturgilisi traditsioone. Neid tuntakse uniaatidena ja neil on praeguseni läänepoolses Ukrainas tähtis koht.  

Lühemat aega oli 17. sajandi algul õigeusk koguni keelatud, ehkki aadelkonda polnud võimalik katoliiklusesse astuma sundida. See tekitas kahe uskkonna vahel aga pikaks ajaks pingeid ning praeguseni pole katoliku ja õigeusu kirik leppinud, et uniaatlus on n-ö lõplik lahendus.

Vene riigi kontrolli alla

17. sajandi keskpaigas läks Ukraina kesk- ja idaosa Moskva valitseja kontrolli alla ja kui 18. sajandini oli osa Ukrainast olnud autonoomne, siis keisrinna Katariina II ajaks kogu Ukraina alal autonoomia kadus. Galiitsia lääne pool Ukraina alal kuulus aga Austria-Ungari riigi koosseisu ja sel territooriumil jäi valitsema katoliiklus. Õigeusu ajaloos oli oluline, et juba 1686. aastal allutati Kiievi metropoolia Moskva patriarhaadi võimu alla. Konstantinoopoli patriarh andis Vene Õigeusu Kirikule õiguse nimetada ametisse Kiievi metropoliit. Vene impeeriumi kasvades hakati Vene territooriumil elavaid katoliiklasi üha jõulisemalt represseerima ja sundima õigeusku pöörduma. 

Heitlik 20. sajand

Nii nagu eestlaste keskel, algas ka ukrainlaste seas 19. sajandil rahvusliku eneseteadvuse kasv ja sai alguse rahvuslik liikumine. Kultuurilise ja 20. sajandi alguses ka riikliku iseolemise soov kajastus ka usuelus, sest Ukraina õigeusu vaimulikud ja ilmikud ei olnud rahul Vene õigeusu kiriku venepärase imperiaalse identiteediga. 1917. aasta revolutsiooni järel paisusid need nõudmisteks kehtestada Ukraina alal iseseisev õigeusu kirik. 

Ent nii nagu luhtusid Ukraina poliitilised ambitsioonid säilitada iseseisvus, luhtusid 1920ndel ja 1940ndatel aastatel ka katsed kirikliku iseseisvuse saavutamiseks. Nõukogude võimud surusid selle lihtsalt maha. Küll aga jätkasid ukrainlased paguluses omaette kirikus ja sel oli mõju ka iseseisva kirikuelu taaselustamisele 1980. aastate lõpus ja 1990ndate alguses.

Uus katse kirikliku iseseisvuse saavutamiseks tehtigi Nõukogude Liidu lagunemise ajal. Selle tulemusena senine Vene Õigeusu Kiriku hegemoonia kadus ja Ukrainas tegutses kuni 2018. aastani lausa kolm suurt õigeusu kogukonda. Neile lisaks on Lääne-Ukrainas pärast nõukogudeaegseid repressioone üha suurenenud ka uniaatide kogukond. 

Kõigepealt säilitas Nõukogude Liidu lagunemise järel Ukrainas oma struktuuri senine Vene Õigeusu Kirik, mida muud õigeusu kirikud autonoomse Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikuna ka tunnustasid. Sellest eraldus 1992. aastal iseseisev Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik ja lisaks neile loodi 1990. aastal ka Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik, mis toetus oma asutamises 1921. aasta Kiievi kirikukogule, kus oli Ukraina Õigeusu Kirik kuulutatud iseseisvaks. 

Viimase kahe baasil andis Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeos 2019. aasta jaanuaris iseseisvusakti (tomose)uuele Õigeusu Kirikule Ukrainas, mis koondab praeguseks aina suuremat hulka ukrainlasi. Jätkuvalt tegutseb ka Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik, ent alanud Ukraina sõja tingimustes on selle liikmes- ja vaimulikkonnas hakanud üha valjemalt kõlama soovid Vene Õigeusu Kiriku struktuurist lahkuda. 

Ukraina on kristlik maa ja usuline identiteet on tähtis rahvusidentiteedi alus. Sestap mängib usuline kuuluvus ja kiriklik iseseisvus olulist rolli ka praeguses Vene agressioonis iseseisva Ukraina riigi vastu. 

Priit Rohtmets,

kirikuloolane