80 aastat tagasi

Jälle oli üks aasta läbi saanud. Mida siis oodati uuelt aastalt ehk nagu küsis tollane ajaleht Eesti Kirik: «Mis on meil südame peal?» Südame peal olid ikka need ammu tuntud igipõlised probleemid, mis südame peal ka täna, 80 aastat hiljem: et meie Eesti kirik võiks areneda ja kasvada. Et meie kogudused ja nende ametikandjad omaksid täit selgust kiriku tuumast ja ülesannetest. Et nad tunneksid, milline vastutus on nende peal Kristuse koguduse pärast. Loodeti ka, et kõik see, mida Kristuse koguduse vastu kavatsetakse, ei murra meie kirikut, kui ta ainult sisemiselt jääb truuks oma kõrgele kutsele ja ülesandele.
Vaimulikku muusikat oli jõulukuul mõistagi tehtud rohkem kui mitmel varasemal kuul kokku. Lauldi ja mängiti kirikutes, seltsimajades, koolides, ei unustatud ka haigeid, vanureid ja isegi vange. Kuid jätkus muusikat jaanuarissegi. Noorte Meeste Kristlik Ühing korraldas endiste aastate eeskujul loengkontserte ja üks neist langes jaanuarikuusse.
Algust tehti Griegiga. Sellele pidid järgnema skandinaavia, saksa, eesti, soome, itaalia ning prantsuse ja poola muusika õhtud. Eraldi loengud olid plaanis tähtsamatest heliloojatest. Esinema olid palutud konservatooriumi vanema kursuse üliõpilased. Järgmisel ettekandeõhtul oli kavas Schubert ja seejärel 22. veebruaril eesti laululooming, mille puhul ka koor ja solistid osalema pidid.
Tallinna Kaarli kirikus tuli aga ettekandele A. Dvořáki «Stabat Mater». Juhatas Johannes Paulsen, esitajaiks Jekeli lauluselts, Estonia sümfooniaorkester ning solistid Olga Torokoff-Tiedeberg, J. Badendiesk-Inger, Arnold Vissmann ja Karl Viitol. Prof Artur Lemba ütleb selle kontserdi kohta, et «selle raske töö üldise ansambli viis dirigent J. Paulsen suure hoole ja vastava peenetundelise vaimuliku arusaamisega läbi, kusjuures paistis silma koori tubli ettevalmistus, kuigi Jekeli lauluseltsis vist kõlarikkaid hääli mitte liig palju pole».
8. jaanuaril avati ja pühitseti Kunda uus kirik. Vana oli Vabadussõja ajal kahuritulest süttinud ja maha põlenud. Et Viru-Nigula kirik asus 10 km eemal, oli vajadus jumalakoja järele suur, sest Kunda alevis elas ikkagi 2000 inimest. Õla panid alla seltskondlikud organisatsioonid, elanikud ja Kunda vabrik. 2/3 vajaminevast rahast tuligi vabriku kaudu, mis sai selleks toetust Rootsist ja Soomest. Uue 500kohalise kiriku pühitses piiskop J. Kukk. Pühitsemisel osalesid veel praost Jalakas Narvast, õpetaja Treuman jt vaimulikud isandad.
Trükist oli ilmunud Johannes Jürgensoni (Juhan Jürme) «12 vaimulikku laulu». Laulud olid kergelt õpitavad ja seetõttu loodeti nende laiemat levikut. Valiku koostamisel oli arvestatud kõiki aasta jooksul ette tulevaid kirikupühi. Kirjastaja oli Tallinna Kaarli Lauluselts.
Nii mõnigi usin tegija meie kultuuripõllul kipub aja jooksul ununema. Unustusse kippus vajuma ka meie kunagine teenekas kirikumuusik Johann August Hagen. Veidi hilinenult meenutati teda tema 50. surma-aastapäeva puhul. Aastal 1841 ilmus temalt eestikeelne noodilugemise ja laulmise õpik, 1861 orelimängu õpik, millest meie köstritel ja orelimängijatel palju kasu oli.
1850–1863 oli tarvitusel tema 495 koraali sisaldav kogu. Uuesti üles ehitatud Oleviste kiriku õnnistamise päevaks komponeeris ta oratooriumi «Wier haben sie wieder, die theure Stätte» solistidele, segakoorile ja orkestrile. Dr Pezold, kes selle teosega tuttav, märgib, et «oratooriumi muusika on usin ja hoolikas töö healt kunstnikult, kes oskab tarvitada hästi oma tööriista… See on teos, mis ületab kaugelt keskpärasuse piiri ja ei mõju oma muusikaosades, kuigi tuntud teesid käies, labaselt ja ühetooniliselt».
Kui Hagen kippus ajaloo hämarusse kaduma, siis Keila muusikamehe Jakob Maabergi lahkumise puhul 11. jaanuaril ilmus Muusikalehes pikem järelehüüe. Jakob Maaberg oli oma nooditundmisele aluse pannud Keila kirikuõpetaja M. v. Ficki juhendamisel. Juba 15aastaselt oli ta 16–17-liikmelist koori juhatama hakanud. Esimest korda esines koor Keila kirikus surnute mälestamispühal 1877. aastal. Edaspidi anti nii vaimulikke kui ka ilmalikke kontserte. Tulus oli laulda mõisnike matustel – see tõi sisse ikka vähemalt paarkümmend rubla. Koor laulis suure eduga ka Keilat külastanud kuberner vürst Shahhovskoile. Viimased 10 aastat oli J. Maaberg pidanud nägemise kaotuse ja halvatuse tõttu avalikust elust eemal olema.

Mati Märtin