Sinu Kuningas tuleb kirkuses

Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat.                    (Ho 2:22)

Kihlus, mis vanasti oli üpris tavaline, on tänapäeval vist juba peaaegu unustatud komme. See on aeg, mil pruut ja peigmees on otsustanud abiellu astuda, kuid pulmadeni on veel aega. Kuid juba on need kaks tõotanud teineteist armastada ja teineteisele truuks jääda elu lõpuni. Miks? Sest et nad mõlemad soovivad seda. Soovivad kõigest hingest, ja nad usuvad sellesse! Kihlusaeg on selline tore ootusaeg, mil on teada, et oodatu ei jää tulemata. See on pulmadeks ettevalmistamise aeg, et kui siis pulmad on käes, oleks see päev ilusaim ja kirkaim kõikidest päevadest. See päev jääb meelde eluajaks. Isegi siis on see kirgas päev, kui ettevalmistused näivad lõputud ja mingite asjadega näib, et ei jõua kunagi valmis. Veel viimasel hetkel on vaja pruutkleidi juures midagi kohendada. Ja uued kingad hakkavad äkki pigistama! Ja keegi unustas sõrmused autosse! Kuid ikkagi on pulmapäev kaunis ja kirgas.

Kihlusaeg saab korraga läbi, pulmad on käes, päris kõigega ei saa vaene inimene siin elus kunagi valmis. Kihluse ajal elatakse veel lahus. Pärast pulmi aga enam mitte.

Meelis-Lauri Erikson