Mis häda võib meil sündida?

Wat kan uns kamen an vor noth

so uns de here weydet.

unde spyset uns mit hemmelbrot

und up de weyde leydet,

dar tho vorqwycket unsen moeth

unde kölet mit dem water soet

synes werden hylligen geystes?

Selline nägi meie lauluraamatu laulu nr 186 „Mis häda võib meil sündida“ esimene salm välja siis, kui laul 1520. aastatel Riias keset kõige ägedamat usupuhastustegevust kirja pandi. Laulu sõnade autor, Saksa-Poola piirialalt Küstrinist pärinev Andreas Knopken (u 1468–1539) oli olnud jutlustaja ja vikaarõpetaja, õppinud mitmes ülikoolis, suhelnud tuntud humanistidega nagu Rotterdami Erasmus ning tegutsenud Treptow’ toomkoolis Johannes Bugenhageni käe all, enne kui sattus 1517. aastal esimest korda Riiga, kus tema vend oli saanud koha toomkiriku vaimulikuna.

Järgnevate aastate jooksul reformatoorsed vaated omaks võtnud Knopken sattus Preisimaal tagakiusu alla ning naasis 1521. aastal Riiga, kus temast sai Vana-Liivimaa esimene ja kõige olulisem reformaator. Esialgu kitsas ringis Rooma kirja kommentaariga tegelenud Knopken kaitses 1522. aastal avalikul dispuudil 24 teesi uue õpetuse kaitseks ning valiti rae ja linnakodanike poolt luterlikuks jutlustajaks Peetri kirikus.

Ühislaul loob luterliku koguduse

Et Knopken sel tormilisel ajal leidis mahti laulusõnade kirjutamiseks, ei olnud ainulaadne ega juhuslik asjaolu. Uue usu alles kujuneva kombestiku ja identiteedi üheks alustalaks sai koguduse ühislaul. Vaimuliku sisuga laule lauldi muidugi ennegi, aga mitte rahvakeeles ja üheskoos jumalateenistusel. Võib öelda, et 16. sajandi saksakeelses ruumis tunnistati, selgitati ja arendati uut usku mitte üksnes dogmaatiliste ja juriidiliste õpetuslausetega, vaid väga selgelt ka poeetilis-muusikaliste kunstiteostega.

Oli suur nõudlus sobivate laulude järele ning mitmeks sajandiks sai kõige eelistatumaks inspiratsiooniallikaks psalter. Martin Luther rõhutas, et psalme ei peaks tõlkima mitte nende kirjatähti, vaid vaimu järgides – nende sisusse ja tundekeelde sisse elades. Ka algkristluses ja keskajal oli psaltril kõigi Vana Testamendi raamatute seas olnud eelisseisund kokkuvõtliku väikepiiblina, mis kuulutab ette tulevikku, meenutab minevikku, annab elavatele seaduse ja tegutsemisjuhised, rahustab kirgi, toetab voorusi, peletab pahesid, kihutab minema deemoneid ja kutsub ligi ingleid, kaitseb öistes hirmudes ja julgustab päevatöös, vaigistab kurbuse ja pehmitab pisaraisse kivistunud südame.

Nii oli kirjutanud Augustinus ning Luther kinnitas, et kui tahta näha kirikut elavatesse värvidesse ja kujudesse maalituna, siis näitab just psalter nagu üks „peen, hele, puhas“ peegel, mida kristlus endast üldse kujutab; sealt leiab inimene ka iseenda ja õpib end tundma!

Psalmilaulude teke luterluses

Olles just kurtnud sobivate rahvakeelsete laulude puudumise üle, mida kogudus võiks teenistuse ajal laulda, algatas Luther 1524. aastal psalmide valamise moodsatesse poeetilistesse vormidesse, neid samal ajal reformatoorses vaimus tõlgendades ja aktualiseerides. Nii Lutheri kui tema järgijate psalmilaulud on algtekstist sageli oluliselt pikemad, tähtsaks peetavaid kohti selgitatakse, räägitakse kujundlikult lahti, rõhutatakse kindlaid õpetuslikke aspekte.

Lutheri eeskujul võib psalmilaul lähtuda ka üksnes psalmi ühest osast nagu luterlikuks hümniks kujunenud laulus „Ein feste Burg ist unser Gott“ („Üks kindel linn ja varjupaik“), milles israeliitide tänupsalmist (Ps 46) on saanud kristliku koguduse ülistuslaul. Erinevalt kalvinistidest lisasid luterlastest psalmiluuletajad (aga ka katoliiklased) teksti ka otseseid viiteid Kristusele või kogu Kolmainsusele, sageli viimase, justkui lisasalmi kujul.

Kui enne reformatsiooni leidus Baltimail kohalikku päritolu luulet vähe, siis uuenenud vajadus kirikulaulude järele innustas luuleloomingule ka Vana-Liivimaal ning ka siin kuulusid esimeste laulude hulka psalmilaulud. Kümnendi lõpul välja töötatud Riia uue jumalateenistuskorra juurde, mis trükiti 1530. aastal Rostockis, kuulusid kohe ka „mõningad psalmid ja laulud Jumala kiituseks, mida lauldakse kristlikel kogunemistel Riias“.

Sellesse alamsaksakeelsesse lauluraamatusse kuulus ka karjasepsalmil (Ps 23 Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust …) põhinev „Wat kan uns kamen an vor noth“, Knopkeni psalmilaul, mis on piiblitekstist pikem ja milles järgitakse pigem psalmi üldist sõnumit kui selle struktuuri. Tänases EELK lauluraamatus on kuuest salmist alles jäetud esimesed kaks ja see viimane, kus pöördutakse nimeliselt Jeesuse poole.

Mis häda võib meil sündida,

kui Sa meid, Issand, söödad

siin kalli taevaleivaga

ja eluveega joodad;

kui Sinu Vaim meid rõõmustab

ja meie hinge kosutab

Su püha sõna läbi?

Sa oma nime austuseks

küll õiget teed meil näitad

ja hädas, valus, kurbuses

meid heldesti ka aitad.

Sest oleme nüüd julged siin,

kui vaevab meid ka surmapiin,

et Sa meid, Issand, kaitsed.

Sa, Jeesus, armust avita,

mind võta omaks teha.

Mu süda täida usuga,

et Jumalat saan näha

Su sõna ja Su vaimu väest.

Kes seda püüab südamest,

see laulgu rõõmsalt: aamen!

 

 

 

 

Tiina-Erika Friedenthal,

TÜ kultuuriteaduste instituudi maailmakirjanduse teadur