Jumala arm katab kinni ka suurima patu, kui usud ja oled ristitud

Jumala arm on patust suurem, alati. Seda kinnitab Tartu vanglas kolmanda kursuse teoloogiaüliõpilasena praktikal olnud, igapäevast leiba ettevõtjana teeniv Urmas Koorits kirjatöös, milles tutvustab oma kogemusi teisel pool raudset ust kinnipeetavate keskel.  

„Sulle sobib see,“ lausus meie firma assistent ja kogu kontor pahvatas naerma. Just äsja olin neid teavitanud oma võimalusest minna teoloogiatudengina vanglapraktikale. Teise vihje mu autoritaarsuse poole kaldu juhtimis- ning suhtlusstiilile tegi abikaasa mind esimesele praktikapäevale saates sõnadega: „Lõpuks ometi saad olla kohas, kus sind kuulatakse lõpuni, ollakse sunnitud seda tegema, sest … keegi ära minna ei saa.“ Pahvatasime mõlemad selle peale jälle naerma.  

Kui raudsed uksed sulguvad

Nii polegi imeks panna, et esimesel praktikapäeval pidin end tõeliselt pingutama, et suuta säilitada seda sisemist tasakaalu ning väärikust, mida mu juhendajaks olnud vanglate peakaplan Tanel Meiel eeldas. Kui mina kippusin vangla poole, mis mulle pidavat sobima ja kus mul pidavat meeldima, kiirustamisi, siis liikus Tanel seda teed mõõdetud aeglusega. 

„Lähemale!“ lausus vastuvaidlemist välistaval toonil sissepääsu kontrolliv vanglaametnik. Mitte kuidagi ei olnud mul tahtmist soovitud kauguses tõtt vaadata justkui mu hinge pimedaimatesse sügavustesse puuriva klaassilmaga. „See on kehatemperatuuri mõõtja,“ selgitas Tanel ja mind valdas pingelangus ning kergendustunne. Tegelikult oli see ainus kord, mil oma praktika ajal kuulsin antavat käsu toonis korraldust. Ainus kord, mil tundsin end ebamugavalt ja mulle meenus aastakümneid tagasi läbitud nõukogude armeekohustuses kogetud hirm – teadmatusest esile tõusev äng segatult õudustundega, et raudsete uste sulgudes hakkavad sinu elu üle otsustama teised. 

Hea olla oodatud

Kui hea tunne on olla oodatud! Uskuge või mitte, aga kinnitan, et kogu oma praktika vältel olin ma vanglas oodatud. Tundsin end oodatuna vangla asedirektori kabinetis, vanglakabelis, raamatukogus, vanglakoolis, spordihoones ja sööklas. 

Olin oodatud isegi vangide, kinnipeetavate seas, nagu neid juriidiliselt korrektne on nimetada. 

Esimesed kinnipeetavad, keda vangla territooriumile sisenedes nägin, tegid parajasti oma igapäevast tunniajalist jalutuskäiku. Olin valmistunud, et pean „uue näona“ sisenemisel taluma endal kümneid puurivaid silmapaare, aga tegelikkuses ei pööratud minule peaaegu mingit tähelepanu. 

„Kirik ja kirikuinimesed on kinnipeetavate jaoks omad. Kirikuinimesi võetakse toetajate ja abistajatena, mitte repressiivorgani esindajatena,“ lausus Tanel mu küsimust aimates. „Ole sa hingehoidja, kirikuõpetaja või psühholoog, kui sinust ka muud abi ei ole, siis oled sa vähemalt mingikski vahelduseks siia müüride vahele surutud hinge halli argipäeva. Seetõttu oled kõrvalttulijana siin eriti oodatud,“ jätkas ta sama hooga ning avas kabeliukse. 

Kirik vanglas

Kirik on ikka keset küla olnud. Nii asub ka vanglakabel silmatorkavalt keset siseõue. Mõlemast vanglaplokist, nii vanast kui renoveeritud uuemast, avanevad kambrite aknad kas siis väljapoole, vabasse maailma, või sissepoole – vangla õuele. 

Huvitav oleks teada, milline on retsessiivsuse protsent (pärast vabanemist taas vanglasse sattunute protsent) nende kahe erineva vaatega kambrites elanud kinnipeetavate seas. Kui palju erineb läbi trellide vabasse, pattu täis maailma vaadanute vanglasse naasmise osakaal jumalakojale iga päev pilku heitvate omast? Teada on, et üldine vanglasse tagasi sattunute protsent Eestis on 35. Meie vanglaametnike, sh vanglakaplanaadi head tööd iseloomustab tõik, et näiteks Soomes on retsessiivsuse määr 34% saavutatud ühe kinnipeetava kohta suurema arvu ametnikega. 

Olgu selle retsessiivsuse protsendiga nagu on, aga tahaks loota, et vanglasse naasnute seas pole ühtegi sellist hinge, kes tegi seda igatsusest tunda end hoituna.

Et Jumal saaks ka vanglas teenitud

Vanglakaplanaat on oikumeeniline. Lihtsas keeles öelduna tähendab see, et ole sa õigeusklik, metodist või luterlane – ka vanglas saad oma usule vastavalt Jumala ilusasti teenitud. 

Tartu vanglas on nädalapäevad erinevate konfessioonide vahel ära jaotatud. Näiteks luterlaste päev on reede ning siis toimuvad leeri- ja piiblitunnid. Samuti eraldi luterlaste jaoks mõeldud teenistused nagu ristimised ja leeritamised. Täiskohaga töötab Tartu vanglas kaks õigeusu preestrit, kaks metodisti ja üks luteri vaimulik (lisaks üks luteri vaimulik osalise koormusega). 

Selline süsteem tagab, et vaimulikel on kinnipeetava jaoks aega. Kas just piiramatult aega, aga siiski piisavalt, et kinnipeetava soovi korral kasvõi igapäevaseid hingehoidlikke vestlusi pidada. 

Vanglas käib iga päev sõna otseses mõttes töö Jumala põllul. Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Nende sõnade järgi talitatakse vanglas usinalt ja just siin leiavad paljud tee Jumala juurde. 

Endise vangi kõrval jääb pink tühjaks

Sellele, kes jõudis Jumala juurde vanglamüüride vahelt, seal, kus harjutakse, et vaimulik on pidevalt saadaval ja valmis kinnipeetavat alati ära kuulama ja igati toeks olema, saab tavaellu naastes osaks külm šokk.  

Selgub, et endise vangina ei olda eriti kusagil kirikus oodatud. Sõnades ollakse oodatud, aga tegelikkuses jääb pühapäevasel teenistusel endise vangi kõrval pink tühjaks. Kõige karmim relv pidavat olema sõna, aga veel karmimaks relvaks võib olla sõnatu vaikus, kui kedagi isegi kõnetamise vääriliseks ei peeta. Muidugi pole kõikjal kirikutes nii, aga seda on siiski paljudes. 

Kui siiski kirik leitakse, siis selgub, et kirikuõpetajal pole kinnipeetava jaoks aega – kohe-kohe tuleb matus ja siis on ristimised ja siis on vaja muinsuskaitsega kiriku remondi asjus kohtuda ja … 

Tekib surnud ring, kus pool kaarest on kirikuõpetaja põhjendatud võimetus tegeleda iga konkreetse inimesega tunde ja tunde päevas ning teiselt poolt endise kinnipeetava põhjendamatu ootus, et seda tehtaks. 

Vanglast vabanenud usule pöördunu just seda aega ja tähelepanu aga nii väga vajab ja kui ta seda enam ei leia kirikus, siis ta kohe kindlasti leiab seda endiste sõprade-pahalaste seas. 

Selline südamevalu jäi mu kõrvu kõlama Tartu vanglas üle aastakümne peakaplanina Jumala põldu kündnud metodisti vaimuliku Olavi Ilumetsa juttudest. Vaimuliku, kelle olemusest, igast tema lausutud sõnast kumas läbi kogemus ning elutarkus. 

Midagi oli pildil valesti

Vanglas oleval inimesel on justkui oma pilk, vanglas oleva inimese pilk. See on selline teistsugune – väljakutsuv, kergelt irvitav, survestav, aga samas on sellest pilgust loetav ka ahastus. Valu, et tegelikult julgeb ta siin usaldada vaid oma selja taga olevat seina. 

Enamasti on see nii, aga siiski mitte alati. Ühel praktikapäeval olime peakaplan Tanel Meieliga just vanglaploki eluga tutvumiselt kabelisse naasmas, kui kohtasime elamuploki väljapääsul üht kinnipeetavat. Teretasime, meie pilgud kohtusid ja äkitselt ma kangestusin. Sedavõrd ootamatu oli näha ühe pruuni vanglariietust kandva inimese silmis siirust ning headust. Korraks tundus, et „midagi on sel pildil valesti“, aga seda teadmatust oli vaid nii kauaks, kuni hakkasime koostöös Taneli ja Tartu vangla luteri vaimuliku Jaanus Klaasiga läbi viima piiblitundi. 

Üks tunnis osaleja oli just seesama äsja kohatud soojade silmadega noor mees. Jäime vestlema. Ta oli nooruse rumalusest järele andnud sõbra pakkumisele ja hakanud tegelema narkootikumide turustamisega (Tartu vanglas ongi valdavalt narkokurjategijad, seksuaalkurjategijad ja ka mõned rahvusvahelised sõjakurjategijad). Muidugi lõppes see kõik vanglaga ja ainus, mis ta oskas öelda, oli: „Kui loll ja pime ma ikka olin, kui loll ja pime.“ 

Ta sündis pimedana selleks, et tema kaudu saaksid avalikuks Jumala teod (Jh 9:3). 

Kui olnuks viimne kohus

Istusin seal vangla kabelis, istusin ja kuulasin selle noore, aastateks kinni mõistetud mehe juttu. Kuulsin ta häält järjest vähem ja vähem, nägin veel vaid ta silmi ja esimest korda mõistsin ma neid eespool kirja pandud piibliridu hoopis teisel moel, nii ehedalt ja nii täiuslikult. Mõistsin, et vahel peame olema sündinud pimedate ja lollidena, selleks et meis saaksid avalikuks Jumala teod, sest tee Jumala juurde võib käia ka läbi vangla. Martin Luther on öelnud, et on eksiteel need, kes arvavad oma patu nii suure olevat, et isegi Jumala arm seda kinni katta ei suuda. Jumala arm suudab kõike. Jumala arm katab kinni ka kõige suurema patu, kui sa usud ja oled ristitud. Ja Jumal tahtis, et ma saaksin veel selsamal päeval toimunud R-i ristimise juures abiliseks olla. 

Tahad sa oma endist patust elu maha jätta ja Jumala teed käia? Vaatasime teineteisele silma. Sõbralikkusele ta pilgus oli lisandunud uus mõõde – otsustavus ja meelekindlus. Jumala tahe oli sündinud. 

Vanglaväravad mu järel sulgusid. Väljusin vanglast selle ilma vaba mehena. Kuid ma tean, et kui sel päeval oleks olnud viimne kohus, oleks mina olnud see hukkamõistetu ja tema, vangalmüüridesse aheldatu, oleks pälvinud igavese elu. 

Talmudi traktaadis „Isad“ ütleb rabi: „Ei ole sinu peal tööd lõpule viia, aga sa pole ka vaba pooleli jätma.“ Kool saab Jumala abiga ehk kunagi läbi, töö Jumala põllul ei lõpe aga iial. 

Urmas Koorits,

ettevõtja, TÜ usuteaduskonna 3. kursuse üliõpilane