Kirik ja usuteaduskond astuvad ühte jalga

1991. aasta suve mäletan hästi, sest see oli sündmusterohke. Sama suve hakul selgus, et Tartu Ülikoolis taasavatakse usuteaduskond. Kuna ka minul oli igatsus asuda õppima teoloogiat, soovitas minu koguduse õpetaja esitada paberid EELK Usuteaduse Instituudi kõrval ka Tartu Ülikooli usuteaduskonda. 

Nõnda sõitsingi sel mitmes mõttes kuumal suvel korduvalt Tartusse eksamitele ja lõpuks ka vestlusele. Konkurss usuteaduskonda oli esimesel avamisaastal arvestatav – vähemalt kaks ini-

mest ühele kohale. Hiljem sain teada, et 33 kohale kandideeris lausa 70 soovijat. Tänini on mul meeles ärevad tunnid ülikooli peahoone koridoris, kus oma vestluse järjekorda koos Karl-Martin Sinijärve ja veel mõne värvika isemõtlejaga ootasin. Ma ei suuda meenutada, mida Jaan Kiivit, Hando Runnel, Kalle Kasemaa, Peeter Olesk ja ilmselt veel keegi kandidaate kaaludes küsisid, kuid minu tee viis mind lõpuks ikkagi kodulähedasse usuteaduse instituuti.

Olen pärast seda mõnel korral tabanud end mõttelt, kas ja kuipalju oleks minu tee kujunenud teisiti, kui oleksin Tartusse jäänud. Täna saan siiski kõrvaltvaataja värske pilguga usuteaduskonna kolme kümnendi pikkusele tööle hinnangut andes tõdeda, et jälg, mille teaduskond on Eesti akadeemilis-teoloogilisele ja usualasele mõttemaastikule jätnud, on silmatorkav ja mitmekesiselt rikas. Eriti tänulik võib olla luteri kirik, kuhu nende kümnendite jooksul on usuteaduskonna kaudu lisandunud värsket vaimulikku verd üsna võrdselt usuteaduse instituudi panusega. Rõõmsad saame olla ka usuteaduskonna vilistlastest luterlastest teoloogide uue põlvkonna üle, kes omaaegsetelt teoloogiakorüfeedelt on taktikepi üle võtnud.

Läbi ajaloo on teoloogia ülesanne olla tööriistaks kirikule inimeste juhtimisel Jumalale lähemale. See eesmärk peab usuteadlastel tulevikuski silme ees seisma. Nõrgal teoloogilisel vundamendil paiknev kirik või kirikuga sideme kaotanud teoloogia ei ole kestlikud. Hea teoloogilise ettekande või isegi jutluse eesmärk võib teinekord olla kuulajate intrigeerimine, et õhutada inimesi analüüsima oma teadmisi ja usku. Kuid lõpuks peab õpetatud ja kuulutatud sõna nii auditooriumis kui kantslis kasvatama ja toetama inimese elu ja usku. Selle eesmärgi suunas tegutsedes astuvad kirik ja usuteaduskond ühte jalga. Kas see õnnestub alati lonkamist ja komistamist vältimata, on iseküsimus, kuid teineteisele toeks olles võib jõuda kaugele.

Usun, et Tartu Ülikooli usuteaduskond on oma 30. sünnipäevaks saavutanud parima vormi, andmaks kõik oma ressursid iga õppuri kui homo religiosus’e käsutusse, eesmärgiga luua parim õpikeskkond nähtava ja nähtamatu maailma kogemiseks, mõtestamiseks ja mõistmiseks.

Tänan EELK nimel Tartu Ülikooli usuteaduskonda viljaka partnerluse eest ja soovin õnnistust järgnevateks aastakümneteks!

Urmas Viilma,

EELK peapiiskop