Suurim käsk

Lahkumisi on elus alati, kuid me loodame, et elutee viib meid taas kokku. Kellegi viimne lahkumine tekitab mahajääjates kurbust. On aga lahkumist surmaks ja lahkumist eluks. Kohtumine Kristusega oma eluajal toob meile surmas kaasa lahkumise eluks, kuna inimene, kes on seotud elu endaga, ei jää viimselt surma, vaid Jumala meelevalda. Pojale on antud meelevald nii taevas kui maa peal. Tema on elu ja surma Issand. Seepärast on oma elu sidumine ja temaga lähedases lauaosaduses viibimine meile igaviku seisukohalt asendamatu. 

Osadus Jeesusega uueneb ja saab ilmsiks selles, kui jüngrid elavad vennalikus armastuses. Jüngrid ei peaks jääma kinni minevikku, meenutades seda, mida Jeesus on neile andnud. See, mida nad temalt on saanud, sisaldab ülesannet, mis pöörab meie pilgud iseendalt oma vendadele. Armastuse käsuga vabastab Jeesus uskujad nii nende minevikust kui minakesksusest, juhtides neid tõelisse vabadusse. Armastuse käsk, mis varem esines kirjutatud seaduses, saab nüüd kirjutatud uue lepingu kaudu jüngrite südamesse.

Kristuse uuele käsule kuuletudes avastavad jüngrid, et lahkumise kurbus on kadunud. Armastus teiste vastu mitte teiste meeldivuse, perekondlike, rahvuslike või sotsiaalsete sidemete kaudu, vaid ainult seetõttu, et teised inimesed on meiega sarnaselt Kristuse poolt patust lunastatud.

Armastus ei ole pelgalt see, mida meie tunneme. Armastus soovib head, püüab aidata, anda võimalust suuremaks kasvada, vabastada takistustest, mis raskustena teel seisavad. See, kes armastab, ei nõua midagi endale. Armastuse kaudu on usk motiveeritud tegutsema, tuues esile armastuse kauneid vilju.

Kristus ütleb enne oma kirgastatud ihuga lahkumist: „Vaata, mina olen iga päev teie juures!“ Kristus on oma koguduse keskel oma sõnas ja armulauaandides, sa kohtud temaga, kui kuuled tema sõna ja saad osa tema ihust ja verest, milles väljendub Jumala armastus sinu ja meie kõikide vastu.

Anti Toplaan